Töö ja aeg

Tööpäev Euroopa Parlamendis. Foto: Gen Vagula.

Tööpäev Euroopa Parlamendis. Foto: Gen Vagula.

Kellele ei tule tuttav ette situatsioon, kus näed vana tuttavat ja küsimuse peale “Kuidas läheb?” saad vastuse: “Kiirelt, aega ei ole”. Kuhu see aeg kaob? Kas me teeme lihtsalt rohkem või ei oska me oma aega korralikult kasutada?

Eestlane on kuvandi järgi töökas põhjamaa rahvas. Näeme ennast sageli töökamana kui näiteks lõunamaiste rahvaste esindajaid. On see sisuliselt ka nii või oskavad lõunamaade esindajad ennast paremini jagada nii, et elu ei oleks töö suunal tasakaalust väljas? Kunagi, kui olin Pariisis advokaadibüroos praktikal, siis imestasin, kuidas nad iga päev võtsid lõunaks aega 1,5 kuni 2 tundi, samas kui meie üritasime nobedalt ära süüa, et tööle tagasi kiirustada. Pariisis oli lõunapaus tõesti paus, mille vanemad kolleegid sisustasid ka lõunauinakuga. Ma ei oska hinnata, kas nad olid seeläbi ka efektiivsemad, aga kindlasti ei olnud nad töö pärast nii suures stressis.

Töid on muidugi erinevaid, kuid järjest enam töid tehakse ära arvutiga või kontoris. Peaksime vaatama peeglisse ja endalt küsima, kui palju arvutis veedetud ajast on tegelikult efektiivne. Saksamaal tehtud uuring jõudis järeldusele, et me raiskame keskmiselt kaks tööpäeva igast nädalast saates emaile, mida keegi ei vaja. Ameerikas jõuti järeldusele, et 80% veebis veedetud tööajast on ebaproduktiivne.

Lugesin kunagi Herman Kahni 1968. aastal kirjutatud raamatut sellest, kuidas me aastal 2000 elame. Seal leiti, et 2000. aastal ei pea keegi meist enam töötama, sest kogu töö teevad ära robotid. Meie peamine ülesanne on enda meelt lahutada. Kuigi ennustus robotite kohta ei ole täitunud, on meelelahutuse osakaal meie igapäeva elust siiski päris suur. Palju sellest meelahutusest tuleb internetist.

Me veename end, et peame olema pidevalt internetiga ühendatud töö pärast, kuid see on tegelikult nõrk õigustus sellele, et oleme netist sõltuvad. Susan Neiman kirjutab raamatus “Why Grow up?” praegusest infantiilsest ajajärgust, kus mängimine on peamine ja mänguasju nimetatakse tööriistadeks. Sellises ühiskonnas ei ole otsustamine popp, sest see on täiskasvanute ülesanne. Ja inimesi, kes otsustada ei soovi, on parem manipuleerida.

Teame ju kõik, et me ei tohiks lubada netil meie üle võimust võtta. Isegi nädal veebist eemal võib teha imesid su kujutlusvõimele ja maailmatunnetusele. Kas ma seda suudaksin? Kardan, et mitte.

Me ei pane isegi tähele, kuidas vaikselt internet ja sotsiaalmeedia meie aega röövib. Aga probleemi mõistmine on juba sammuke lahenduse suunas. Tean omast käst, et kõige efektiivsem olen lennukis, kus internetiühendust ei ole. Niipea, kui ühendus on olemas, olen nõrk ja isegi lühiajalise netist eemale hoidmisega ise hakkama ei saa.  Kui mul on töö juures vaja kirjutada või keskendunult lugeda, siis panen peale rakenduse SelfControl, mis ei luba mind sotsiaalmeediasse ekslema minna. Asjaolu, et selline rakendus on olemas, näitab, et ma ei ole ainukene.

Nicholas Carr kirjutab oma raamatus “Pealiskaudsed” (The Shallows), et internet on juba oma olemuselt vahelesegav süsteem – masin, mis on loodud meie tähelepanu jagamiseks. Samas on aga tähelepanu peamine võti mälestuste kogumiseks ja sügavamate mõtete genereerimiseks, mis vajavad pikaajalist mälu. Psühholoogilised uuringud on juba ammu näidanud, et sagedased vahelesegamised paiskavad segi meie mõtted, halvendavad mälu ja teevad meid närviliseks. Miks me ise siis seda jama endale kaela tõmbame?

Meie oma Fred Jüssi on öelnud: ”Üks kõige kurvemaid asju on see, et meile ei anta võimalust süveneda või selleks jääb võimalusi aina vähemaks ja vähemaks. Inimene ei oska laisk olla, meid on õpetatud töötama hirmsasti ja tähtis on see, et ikka tööd ja tööd ja tööd tuleb teha, aga sellest, et puhata tuleb, puhata tuleb ja puhata tuleb, sellest ei räägita.” Ainult laiseldes tulevad uued mõtted. Uued ideed lihtsalt ei saa tulla, kui sa oled pidevalt millegagi hõivatud. Ja aeg-ajalt tuleb puhata eelkõige internetist ja info üleküllusest selleks, et mõtted oleks selgemad

Kolumn ilmus Postimehe Arteris 1. oktoobril 2016

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *