Kirjalik deklaratsioon on Euroopa Parlamendis kasutatav maksimaalselt 200-sõnaline tekst mingil Euroopa Liitu puudutaval teemal.

Kirjaliku deklaratsiooni esitamise võimalus loodi eurosaadikutele selleks, et nad saaksid tõsta teadlikkust teemadel, mis võivad muidu tähelepanuta jääda. Deklaratsioon ei väljenda mitte parlamendi, vaid allakirjutanute seisukohti.

Kahe siinoldud aasta jooksul olen ka ise nii mõnelegi kirjalikule deklaratsioonile alla kirjutanud, mis on tõstatanud minu või Eesti jaoks olulisi küsimusi, näiteks Yana Toomi algatatud deklaratsioon Euroopa merede kaitse kohta keemiarelvade eest, naistevastase vägivalla kohta või ka Euroopa vähemuskeelte kaitsmise teemadel. Üldiselt varieeruvad teemad kroonilistest haigustest käsitöötoodete kaitseni välja.

Mõned kuud tagasi saatis aga üks saadik mulle meili toetuspalvega, et esitada “kirjalik deklaratsioon, mis lõpetaks kõik kirjalikud deklaratsioonid”. Tema kiri pani tõsisemalt mõtlema selle üle, kas ja mis mõte nendel deklaratsioonidel üldse on.

Protseduurireeglite järgi võetakse kirjalik deklaratsioon vastu siis, kui kolme kuu jooksul pärast selle avaldamist allkirjastavad dokumendi vähemalt pooled saadikutest. Selleks aga, et neid allkirju saada, peavad kirjaliku deklaratsiooni autorid kõvasti lobima – see tähendab siis üldjuhul päevas mitmete meilide saatmist või siis assistentide/praktikantide jooksutamist mööda saadikute kontoreid, et jagada välja reklaamlipikuid ja allkirju koguda (jah, toetusallkirja peab andma füüsiliselt deklaratsiooni alla). Ühesõnaga kulub piisava toetuse saamiseks kõvasti aega ja administratiivset ressurssi.

Näide kirjalikust deklaratsioonist.

Nagu eelnevalt mainitud, siis loodi kirjalik deklaratsioon 1983. aastal mõttega, et saadikud saaksid viia tähelepanu teemadele, mis ehk muidu suuremate debattide taha varju jääksid. Ajaga on Euroopa Parlament aga saanud juurde palju nii algatusõigusi kui ka võimu ja seega ei täida kirjalik deklaratsioon enam oma esialgset eesmärki. Olgu mainitud, et tegemist ei ole ka ametliku dokumendiga, mis kohustaks mõnda insitutsiooni midagi ette võtma ja seega puudub sel igasugune poliitiline kaal. Selle tähtsust vähendab veelgi asjaolu, et kirjalik deklaratsioon võib koosneda vaid 200 sõnast – kõnealusest teemast saab väga ühekülgse ja lihtsustatud ülevaate.

Tuleb arvestada ka seda, kirjalik deklaratsioon on tihti kas lobistide töö tulemus, kes tahavad näidata oma klientidele, et nad on millegagi hakkama saanud või siis esindab see deklaratsiooni alustanud saadiku valijaskonda puudutavat kitsamat probleemi, millele tahetakse lahendust leida. Igal juhul tõstab kirjaliku deklaratsiooni esitamine kelleski valelootusi, sest mingit politiilist tulemit sel nagunii ei ole. Sellest omakorda suureneb inimeste frustratsioon poliitikute osas (ainult räägite, aga midagi ei tee), mis omakorda toidab lootusetuse tunnet Euroopa Liidu suhtes.

Ei saa eitada, et paljud teemad, mis läbi nende deklaratsioonide tõstatakse, on väga olulised, kuid jään siiski arvamusele, et ajaga on sellest saanud mehhanism, mille abil reklaamitakse väikese grupi huve, tuues endaga kaasa ebaproportsinaalselt suured administratiivsed kulud. Enamus teemadest on koha- või teemaspetsiifilised ja neid nagunii ELi tasemel ei arutataks (hiljutised näited: Euroopa oliiviõlisektori ja oliivikasvatuse kaitse kohta, ELi strateegia väljatöötamise kohta aasia vapsiku jälgimiseks, kontrolli all hoidmiseks ja võimalikuks hävitamiseks), teised lihtsalt naeruväärsed (Euroopa lipsupäeva loomine, käsitöögelato päeva loomine, tasulistele teedele eelnevate viimaste väljasõitude tähistamine teeviitadega).

Teemade jaoks, mida peaks ELi tasemel arutama, on juba olemas platvormid, mille kaudu ELi kodanikud saavad oma ettepanekuid esitada. Neist kõige mõjuvõimsam on Citizens’ Initiative, mille kaudu saab kutsuda Euroopa Komisjoni üles tegema õigusakti ettepanekuid. See nõuab küll üle Euroopa miljoni inimese allkirja, kuid see ei peaks olema raskem, kui saada poolte saadikute allkirjad. Lisaks toimib see hea filtrina, sest miljon allkirja saanud ettepanek peaks olema piisavalt oluline, et seda ka ELi tasandil arutataks.

Lisaks saavad sidusrühmad ja kodanikud pöörduda otse oma saadiku poole ning arutada näiteks algatusraporti koostamist. Igal juhul viivad sellised lähenemised laiema debatini, kui ükski kirjalik deklaratsioon seda teeks. Enamgi veel, selliste meetmetega on võimalik ka reaalseid muutusi esile kutsuda.

Seega olen kõikidel eeltoodud põhjustel otsustanud tulevikus mitte allkirjastada kirjalikke deklaratsioone.