Esimene välisvisiit MEPina

Ukraina Ülemrada

Ukraina Ülemrada

Räägitakse, et paljud Euroopa Parlamendi saadikud (ehk MEPid) armastavad Euroopa Parlamenti seetõttu, et saab reisida kaugetesse ja eksootlistesse paikadesse. Seetõttu pidavat olema suur trügimine välisasjade komisjoni ehk AFET-sse. Kuivõrd ma olen sügaval veendumusel, et Euroopa Parlament peaks palju rohkem tegelema asjadega, milleks ta on valitud ehk siis erinevate seadusandlike algatustega, mis Euroopa ühisturul piire maha võtaksid ja võimaldaksid tõepoolest inimestel, kaupadel ja teenustel vabalt liikuda, siis ma väliskomisjoni ei tahtnud. Samuti ei pressinud ma end populaarsetesse delegatsioonidesse, kus saab soojadesse maadesse reisida. Kuna olen Brüsselis poja Steniga, siis üldse soovin reisida nii vähe, kui võimalik ja keskenduda kohapealsele tööle.

Oma delegatsioonideks valisin Ukraina ja USA (viimases olen asendusliige). Euroopa-Ukraina parlamentaarse assotsiatsiooni delegatsioonis valiti mind ka aseesimeheks. Esimest korda oleksin peaaegu Ukrainasse välisvisiidile läinud valimisi vaatlema oktoobris, kuid isiklikel põhjustel ei olnud mul võimalik osaleda. Nüüd siis juuli alguses (täpselt aasta peale mandaadi algust) käisin koos EP presidendi Martin Schulziga visiidil Ukrainas allkirjastamas vastastikkuse mõistmise memorandumit.

Sõitsime lisaks parlamendi presidendile koos delegatsiooni juhi horvaadi Andrej Plenkovici ja teise aseesimehe hungarlase Tibor Szanyiga. Kuigi Andrejl on 6-kuune tütar ja Tiboril on 2-aastane poeg ja augustis sünnitav naine, pidime lennujaamas tõdema, et emade ja isade elu on ikka nii palju erinev. Nemad sõidavad iga nädal igale poole üle maailma, minul on see esimene visiit. Isad saavad, emad peavad loobuma või tegema suuri pingutusi.

Lahkudes anti meile paks kaust, kus olid kirjas nii viimased arengud Ukrainas kui ka kohtumiste päevakava. Seda vaadates teatas Irina (minu kõige emalikum assistent), et appi, nad ei ole sulle isegi lõunat ette näinud siin ja esimest korda saad süüa alles õhtusöögil kell 20. Nii see tõesti läks.

Esimene kohtumine oli OSCE ja EL esindajatega, kus anti ülevaade sellest, mis toimub sõjakolletes. Peab küll etteruttavalt ütlema, et ukrainlased ise kritiseerisid OSCE jälgijaid suuresti öeldes, et nad ei ole erapooletud, et nad ei pane kirja Vene poole poolt tulevaid rünnakuid ega märka Venemaa poolt tulevaid tanke ja kõige lõpuks, et vaatlejad tegutsevad sageli luurajatena andes Vene poolele infot toimuva kohta.

Järgmisena kohtusime abimajandusministriga Max Nefjodoviga. Kahju oli, et ei kohtunud majandusminister Aivaras Abramoviciusega nagu esialgelt plaanitud. Tegemist on mu venna sõbraga, kes on oma hariduse saanud Tallinnas ja töötanud pikalt Swedbankis. Vaatamata sellele oli kohtumine abiministriga samuti väga huvitav. Abimajanduminister oli üsna noor tüüp, oli olnud enne erasektoris, kõrgelt makstud investeerimispankur, oli ise ka Maidanil tegutsenud ja seejärel leidis, et ta ei saa jääda oma riigi ülesehitamisesest kõrvale, sest muidu varsti seda riiki enam tema taolistele noortele professionaalidele ei ole. Ta väitis, et töötab peaaegu tasuta (200 EUR kuus), aga tööd on tohutu palju. Eelkõige esialgu tuleb süüa ennast teemadest läbi ja järjest asju liberaalsemaks muuta, et tekitada turgudel konkurentsi. Ta tõi näiteks, et iga asja peale oli Ukrainas vaja eraldi litsentsi, see aga tähendas, et igat litsentsi andis välja trobikond inimesi ja lisaks veel neid, kes reeglite täitmist kontrollisid. See omakorda tõi kaasa suuremale hulgale inimestele võimaluse tegeleda korruptsiooniga. Nüüd nad järjepanu neid seaduseid tühistavad, mis kõige eest lube nõudsid. See omakorda toob kaasa inimeste koondamise, sest kõiki litsentside väjaandjad pole enam vaja. Väidetavat on nad ainuüksi majandusministeeriumi aparaadist koondanud 30% inimestest. Panganduse olukorra kirjeldus meenutas mulle seda, mis meil oli 90ndate alguses, kus Eesti Pank pangandusmaastikku korrastama hakkas ja tulemuseks oli mitmete pankade pankrot. Rääkisime ka maksudest ja varimajandusest, väidevalt pidi varimajanduse osakaal Ukraina majandusest olema lausa 60 %! Koht, kus Eesti saaks Ukrainat väga otseselt abistada, oleks aidata neil sisse viia e-maksuamet, mis suurendaks läbipaistvust.

Majandusministeeriumist tõttasime edasi Ülemraadasse ehk nende parlamenti. Maja ümber olid meeleavaldused, kui küsisin, et mis puhul nad meelt avaldavad, sain erinevaid vastuseid. Ühe järgi olevat põhjuseks pankade pankrot, mille tagajärjel inimesed kaotasid oma sääste, teise järgi olevat see vaenlase kavalus Ukrainat destabiliseerida, sest sinna kohale toodud meeleavaldajad ei tea ise ka, mille pärast nad meelt avaldavad. Ei olnud võimalik sellesse küsimusse pikemalt süübida, aga pealiskaudsel vaatlusel tundusid inimesed kirglikke meeleavaldajate kohta väga loiud.

Ülemraadasse sisenesime kõrvalukse kaudu, kus tuli ühtalsi läbida 2-ruutmeetrine ruum, kus oli küll palju sõdureid, aga sellest tulenevalt mitte kuigi palju õhku. Meil pidi olema Ukraina-EU delegatsiooni büroo (esimees ja aseesimehed, 3 mõlemalt poolt) koosolek, aga istungil toimusid hääletused, niisiis meie kohtumine lükkus edasi. Ei ole halba ilma heata ja sel põhjusel sain minna saali nende plenaaristungit jälgima. Ja oli see alles etendus!

Ukraina Ülemrada isutng

Ukraina Ülemrada isutng

Hääletati ja debateeriti politseiseaduse ja prokuratuuriseaduste üle. Saalis oli kõva kisa ja inimesed olid väga kirglikud, kohati tundus, et kohe läheb kakluseks. Hiljem kui meil olid kohtumised parlamendiliikmetega, uurisin, et kui tihti teil päriselt kakluseks läheb, vastati, et selle koosseisu ajal ei ole veel kordagi läinud, aga varem juhtus sageli. Kakluste ärahoidmine olevat nende spiikri Groysmani teene, kes õigel ajal oskab võtta vaheaja, et kõik saaksid maha rahuneda. Peab tunnistama, et spiiker ise näeb välja suhteliselt jõuline ja mitte sugugi tavapärase spiikeri mööda. Ma ei imesta, et nad temaga ei taha kakelda.

Hääletused tundusd mulle kummalised mitmest aspektist lähtuvalt. Esiteks, ühte sama asja hääletati mitu korda. Eestis on nii, et kui aeg hääletamiseks on, siis need, kes ei jõua, ei jõua ja seetõttu peab olema distsiplineeritud ja õigel ajal kohal. Siin ei olnud paaril korral kvoorumit ja siis hääletati uuesti nii kaua, kui kvoorum koos ja asi läks läbi. Kui hiljem spiikri käest uurisin, et kuidas nii, siis väitis ta, et nad võivad kuni 20 korda sama asja hääletada, kuniks asi saab vastu võetud. Ilmselgelt on neil vaja protsessi demokraatlikumaks muuta. Teiseks, panin tähele, et hääletustel oli peamiselt kaks värvi – kas roheline või kollane, st poolt või erapooletu, punaseid ehk vastu oli 0 või mõni üksik.

Nauditav oli vaadata seda kirge, millega debatte peeti. Kohal oli valdav enamus parlamendiliikmetest ja nad ei näppinud oma nutiseadmeid, vaid ajasid näpuga järge seadusemuudatuse tekstides, mida nad detailselt arutasid ja hääletasid. Pean tunnistama, et menetlusreeglid jäid küll pisut ebaselgeks, st kellel on õigus ja millisel alusel rääkida, kas ta tuleb pulti või räägib koha pealt. Mingi hetk hakkasid kõikidest fraktsioonidest jooksma inimesed spiikri poole ja seletama üle selle, kes parasjagu kõnet pidas. Positiivne oli ka see, et kohal oli nii peaminister kui ka mitmed valitsuse liikmed, kes samuti debatti sekkusid. Jällegi tuues paralleeli Eestiga, siis võiks meil valitsuse liikmed oma eelnõude kaitsmisel tunduvalt rohkem kohal olla, ka muudatusettepanekute kaitsmisel võiksid nad sõna saada, et debati taset tõsta, sest tegemist on ikkagi nende estitatud eelnõudega.

Teine mõte, mis mul seoses Eestiga seda istungit vaadates tekkis, oli see, et ehk peaksime Eestis ka avama arutelu meie parlamendi toimimise üle. Kui tegemist on riigiga, kellel on nii palju lahendamist nõudvaid probleeme ja seadusi, siis on arusaadav, et istungid toimuvad iga päev ja pikalt. Kui aga tegemist on juba toimiva demokraatiaga riigiga, siis ehk ei ole nii palju istungeid tarvilik? Kui istungeid oleks vähem, siis oleks ehk palramendiliikmete osalus suurem, sest debateeritakse tõesti oluliste asjade üle. Paljudes parlamentides on täiskogu istung ainult paaril nädalal kuus. Ma usun, et on veel asju, mis on ajale jalgu jäänud, peaks mõtlema, kuidas neid kaasajastada.

Tagasitulles Ukraina visiidi juurde, siis meil oli plaanitud õhtusöök parlamendiliikmetega, aga nende istung kippus minema ööistungiks, mistõttu me sõime üksinda vaid oma delegatsiooniga. Korraks nad meiega küll liitusid, kuid jooksid siis oma perede juurde. Arusaadav. Enne lahkuminekut ütles Andrej mulle, et hotellis on tohutu hea hommikusöök, et soovitan sul varem ärgata ja seda proovida, sest esimene kohtumine on meil välisministriga, antaks tõenäoliselt ainult nipet-näpet küpsiseid.

Oi-oi, kuidas ta eksis! Järgmise päeva hommikusöögikohtumisel välisminister Pavlo Klimkiniga toodi kõige pealt kanafilee peal küpsetatud muna, mis oli mingi jahukastmega üle valatud (väga maitsev ja toitev). Peale seda sardellitaolised vorstikesed ja praetud kartulid (jätsin selle käigu vahele), siis taldriku täis kirsivareenikuid. Sinna juurde veel croissante moosi ja võiga, müslit, jogurtit ja marju. Hommikusöök oli kõike muud, kui väike ja kerge.

Väliminister Klimkin on karm otsese ütlemisega siilipeaga jässakas mees. Ta ei tahtnud kohtumisele ametnikke, nii et sel kohtumisel olime vaid meie, MEPid kolmekesi ja tema aseministrid. Sai rääkida väga avaud tekstiga. Andrej on endine diplomaat, kes on olnud Horvaatia saadik muuhulgas Brüsselis ja Pariisis, seetõttu on ta muljetavaldav nendel kohtumistel oma laialdaste teadmistega, hea esinemisoskusega ja rahuliku stiiliga. Kui Andrej pidi pärastlõunal varem lahkuma, nii et viimase kohtumise tegime Tiboriga kahekesi, tundsin tast suisa puudust, sest Tibor räägib põhiliselt rääkmise pärast, naudib väga oma häält ja keelekasutust, aga sisu osas jääb natuke hõredaks. Inimesena muidugi väga tore nalja-, suitsu (ja kahtlustan, et ka naiste)mees.

Välisminister oli väga kritiiline OSCE missiooni suhtes öeldes, et nad ei ole erapooletud. Venamaast tõi ta erinevaid näiteid, kuidas nad tekitavad probleeme, mida ainult nemad suudavad lahendada, et siduda Ukraina enda külge kõikide võimalike vahenditega. Veel rääkis ta sellest, kuidas ta siiski üritab veenda investoreid Ukrainasse investeerima. Tõi sellise näite: tal oli kohtumine ühe suure Jaapani koporatsiooni juhiga, kes ütles, et ma ei saa ju teie riiki investeerida, sest teil on seal sõda. Ta vastas, et kui te võtate kilomeetrite järgi, siis meil Kiievis sama palju sõda, kui  on Poolas, sest see on kolletest sama kaugel. Hea näide ka neile eurooplastele, kes tulevad jutuga, et Ukraina kriis on kuskil kaugel ja meid ei puuduta.

Kohtumiselt väliministriga kiirustasime edasi Ülemraadasse, sest peagi pidi olema Euroopa Parlamendi preseidendi kõne ja seejärel vastastikkuse mõistmise memorandumi allkirjastamine. Enne kohtumist istusime veel parlamendiliikmetega maha ja arutasime, kus nad abi vajavad. Kuivõrd memorandumis on üks punkt ka eetikakoodeksi kohta, siis neil oli minu tehtud eetikakoodeksi inglise keelne versioon, mida nad eeskujuna pidavat kasutama. Vau! Päris äge tunne, et mu töö ka teistes riikides kasutust leiab. Vaadates muidugi nende probleemide ulatust, siis usun, et eetikakoodeksiga tegelemine ei ole neil prioriteetide hulgas.

Ukraina valitsus ja majandusministeerium

Ukraina valitsus ja majandusministeerium

Ülemraada maja kohta peab ütlema seda, et võrreldes ministeeriumide majadega oli see pisike ja väheimposantne. Ministeeriumide hooned olid üüratud, taevasse kõrguvate sammastega, meeletult laiade koridoridega kolossid, Ülemrada nendega võrreldes suhteliset tagasihoidlik. Ilmselt annab see vihje, kus riigis võimukese lasub (või lasus). Naljakas seik: palusin endale juhatada, kus asub naist tualett. Selgus, et see küsimus ei ole kergemate killast. Juhatati läbi mingi maa-aluse tunneli, üle hoovi teise majja, sinka-vonka, treppidest üles-alla kuni jõudsimegi tualetini. Palusin mind saatval härral end oodata, sest ei ole kindel, et tagasi oskan ise tee leida. Naastes selguski, et maa-aluse koridori uksega oleksin mööda pannud.

Ametliku kohtumise ajal tabasin end mõttelt, et ma olen nüüd ise see kõrge Euroopa ülemus, kelle heakskiitu püütakse, et Euroopa Liitu pääseda. Ja kuidas mu isa oli siis, kui meie Euroopa Liitu pürgisime, teisel pool lauda. Naljakas, kuidas elu läheb. Olles selles hetkes, ei oska me hinnata, kui palju me oleme aastatega arenenud ja kui palju reforme on tehtud, et saada Eestit sinna, kus me hetkel oleme. Muide, kui meil oli Euroopa Liidu kohalike esindjatega kohtumine, siis nad heitsidki Ukrainale ette seda, et neil puudub tugev poliitiline tahe (või pole see nii tugev, kui meil oli) majanduse ja poliitiliste reformidega tegeleda ja tõid näiteks jujst Balti riike, kelle sammudes nad algusaegadel tunnetasid väga tugevat valikut ja soovi asjad korda saada. Tõele au andes tuleb muidugi tunnistada, et esiteks on Ukraina kordades suurem, kui Eesti. Väiksem ongi alati kiirem ja paindlikum. Ja teiseks, ei olnud meil ühes riigi osas samal ajal sõda käimas, kui me suurte reformidega pidime tegelema.

Enne Schulzi kõnet kohtusime president Poroshenkoga, kes oli sooja käepigistusega suur mees, kes meedias tundub vanem, kui ta tegelikkuses on. Meid juhatati VIP loozi parlamendis vaatega saadikutele (mis vastab meie presidendi loozile valitsuse loozi vastas), president Poroshenkol on parlamendis oma tool. President Schulz pidas hea kõne, kus ka meid ära märkis, mis tõi kaasa parlamendi poolse aplausi. Pean tunnistama, et sellise superstaari hetkes tundsin end isegi tiba ebamugavalt.

Peale ametlikku allkirjastamistseremooniat ja pressikonverentsi liikusime läbi pargi lõunale. Meile näidati ka tuttuut helikopterite terminaali, mis oli Janukovitsi ajal ehitatud, sest oligarhid arvasid, et nad ei viitsi kesklinnas ummikutes seista ja nii pääseks kergemini parlamenti. See uhiuus ehitis seisis tühjalt ja mahajäetult, aga annab tunnistust, millist elu Ukrainas elati. Eks muidugi tänavatel on tohutud vahed endiselt näha – on hooned, autod ja ühistransport, mis on väga halvas korras ja siis on seal kõrval tohutud ehitised, kullatud aknaraamide ja eraldi helikopterite maandumisplatvormidega ja väga kallid uued autod. Kaks erinevat maailma.

Mahajäetud helikopterite terminal

Mahajäetud helikopterite terminal

Ukraina ühistransport

Ukraina ühistransport

Lõuna toimus parlamendi ametlikus hotellis, kus saadikud, kes Kiievis ei ela, saavad peatuda. Väljast paistis see üks väga räämas hoone 80ndatest, sees oli vähemalt restorani osa ülesvuntsitud, kullatud sammaste ja lilla sametiga kaetud seintega. Üks aken oli täis kuuliauke. Lõunal sattusin istuma president Schulzi kõrvale ja Ülemraada spiikri Groysmani vastu, mistõttu sain talt küsida kõiki küsimusi, mis mind eelmisel päeval nähtud menetluse kohta huvitasid. President Schulz rääkis, et see on tema esimene välisvisiit, sest ta eelistab töötada Euroopas. leidsime ühise keele selles osas, et Euroopa Parlament peaks tunduvalt rohkem keskenduma seadusandlusele, mis puudutab Euroopa kodanikke ja mitte nii palju välisasjadele, kuid jagasime ka seda, et Ukraina peaks nii geograafiliselt, kui sisuliselt kuuluma Euroopaga kokku. Selle kena mõttega lõppes sisuliselt ka meie visiit ja siinkohal lõpeb ka minu reportaaz.

Lõunasöök Euroopa Parlamendi president Schulzi ja Ukraina Ülemrada spiikri Groysmaniga

Lõunasöök Euroopa Parlamendi president Schulzi ja Ukraina Ülemrada spiikri Groysmaniga

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *