Korduma kippuvad küsimused

May 18, 2015, autor Kaja

sisu loebSeoses kandideerimisega Reformierakonna juhatusse esitasin oma nägemuse Reformierakonna reformist. Olen saanud palju tagasisidet ja küsimusi nii otse kui ka ajakirjanduse vahendusel. Kogusin need siia kokku ja vastan kogumis korduma kippuvatele küsimustele.

Miks ma selle kirjutasin just nüüd?

Tähelepanelik lugeja ehk märkab, et ma olen neid mõtteid pikemalt mõlgutanud, aga välja tulin oma platvormiga seetõttu, et käes on erakonna juhatuse valimised ja platvormile mandaadi saamiseks on valimised parim aeg.

Kas ma tahan Taavi Rõivast esimehe koha pealt kukutada?

Ei taha. Ma ei kandideeri erakonna esimeheks. Just on olnud valimised, kus erakond on praeguse esimehe juhtimisel saanud rahvalt mandaadi valitsuse moodustamiseks, oleks ebaloogiline see kahtluse alla seada kõigest paar kuud pärast valimisi.

Kuidas erakonna sisedemokraatia mõjutab riigi toimimist?

Rõhutaksin veelkord, et juhtiva erakonna siseasjad ei ole ainult meie siseasjad, sest see, kuidas me toimetame, kandub edasi sellele, kuidas me riiki juhime. Kirjutasin paar kuud tagasi artikli “Vaese riigi valikud” , milles viitan “Daron Acemoglu ja James A.Robinson raamatule “Miks riigid ebaõnnestuvad?” (“Why nations fail?”). Autorid näitavad erinevate ajalooliste ja riikide põhiliste näidete varal, kuidas poliitiline süsteem otseselt mõjutab majanduse ja seeläbi ka riigi toimimist.  Vaesed riigid on vaesed, sest võimulolijad teevad valikuid, mis loovad vaest ühiskonda. See ei juhtu autorite väitel mitte mõne vea tõttu või teadmatusest, vaid teadlikult. Pikaajalise edu ja heaoluriigi loomiseks on vaja autorite sõnul luua võimalikult kaasav poliitiline süsteem ja suutlikkus seda hoida.

Kaasav poliitiline süsteem soodustab läbi selgete reeglite loomise omakorda majanduse ja seeläbi ka inimeste heaolu kasvu. Näiteid võib tuua mitmeid – alates Suurbritannia arengust enne tööstusrevolutsiooni, kus poliitikas said õiguse osaleda järjest suuremad inimhulgad, see omakorda võimaldas tööstusrevolutsiooni toimumise seal. Aga ka kahe Korea erinev areng on heaks näiteks, kuidas õige poliitilise süsteemiga samas geograafilises asukohas sama kultuurilise taustaga rahva saab viia paremale arengutasemele. Kui ei ole selgeid reegleid või on hirm, et töö tulemus võetakse ära või maksustatakse liiga koormavalt, pole erilist motivatsiooni töötada, ammugi mitte tegeleda investeerimise või innovatsiooniga. Sel juhul pole ka erilist lootust majanduslikule heaolule, kui just ei kavatseta elada teiste arvelt. Kui inimestele näib, et juhtivatele kohtadele edutatakse mitte võimete põhiselt, vaid (lojaalsus)sidemete olemasolul, siis inimestel ei ole ka motivatsiooni pingutada, sest ilma õigete sidemeteta polegi võimalik kuhugi jõuda. See suhtumine kaldub otseselt üle ettevõtlusesse ja see mõjutab juba otseselt uue lisandväärtuse teket ühiskonnas.

Lisaks suuremale pilidle on erakonna sisedemokraatia toimimisel otsene mõju riigi toimimisele läbi selle, et seeläbi tehakse eelvalik selle kohta, kes on võimalik peaministrikandidaat ja kellest saavad potentsiaalsed valitsuse ja riigikogu liikmed ehk ühe sõnaga – otsustajad.

Erakonna reformimise ideede hulgas käisin välja ka mõtte, et erinevate ametikohtade või riigile kuuluvate äriühingute ja sihtasutuste nõukogude komplekteerimine peaks olema selge ja läbipaistev. Kui meil on pädevad inimesed, ei pea me ka pelgama kõigile seda pädevust avaldada. Kui me edutame inimesi, siis võiks olla kõigile arusaadavad ka kriteeriumid, mille alusel edutatakse, sest see annab teistele signaali, mis väärtusi hinnatakse ja mis suunas peab pingutama, et elus edasi jõuda.

On väidetud, et “napakad ideed ei muutu hääletamisel vähem napakamaks” (RR intervjuu Postimehele). Nõus, aga küsimus ongi selles, et kel on õigus öelda, et see idee on “napakas” ja me seda ei toeta. Kui kooslekul või listis on esitatud ideelele nii poolt kui vastaseid, kusjuures nende hulgas, kes sõna võtavad, tundub poolthääli rohkem olevat, siis kuidas kujuneb ikkagi nii, et öeldakse, et idee on “napakas”? Kes seda otsustab? Kus see selle üle otsustamine toimub?

Miks sa tuled välja erakonna reformimise ideedega, mitte suurte ideedega, kuidas muuta Eestis elu paremaks?

Esiteks, ma siiralt usun, et korrastades poliitika tegemise aluseid erakonna tasandil, muutub paremaks ka elu Eestis. Teiseks, olen erinevate ideedega tulnud välja jooksvalt kogu selle aja, kui olen poliitikas olnud. Julgen arvata, et olen üks väheseid Eesti poliitikuid, kes igakuiselt ka väljaspool valimiste aega oma blogis ideede üle arutleb. Samuti jookseb palju infot ja ideid kätte Euroopa Parlamendis töötades. Aga seniks kuni on keegi, kes ideed eos “napakaks” tembeldab ja sisulises arutelus on puudusi, seniks on ideede mõjulepääs mõnevõrra raskendatud.

Miks sa ei ole osalenud juhatuse koosolekutel?

Mind teeb kurvaks, et mängitakse taaskord mängijat ja mitte palli, sest küsimus minu osalemisest puudutab minu ettepanekuid vaid nii palju, kui et koosolekutel osalemine võiks olla võimalik ka neil, kes keset nädalat Tallinna kesklinnas viibida ei saa. Siia alla võiksid minna kõik inimesed, kes ei tööta Riigikogu fraktsioonis ega valitsuses ning kes on pärit kaugematest piirkondadest.

Kuivõrd etteheide minu osalemise kohta on siiski õhku visatud, siis pean vajalikuks märkida, et enne europarlamenti valimist kuni juulini 2014 osalesin kas kõigil või valdaval enamusel juhatuse koosolekutel. Aga kuivõrd protokolle ei ole, siis pole võimalik seda väidet kuidagi tõestada.

Mida sa arvad erakonna reitingu langusest?

Öeldakse, et erakonna reiting langeb alati, kui sisemised vaidlused tulevad välja, aga see on demagoogia. Kui kriitika oleks asjakohatu, siis inimesed kehitaksid selle peale vaid õlgu. Kriitika sajaks maha nagu vastu seina visatud peotäis herneid. Probleemidele lahenduste asemel vaenlaste otsimine võib pakkuda küll lühiajalist rahuldust, kuid pikemas perspektiivis tulu ei too.

Esitasin rida ettepanekuid erakonna reformiks. Need ettepanekud olid kantud sellest, et erakonna organisatsiooni korraldus on minu hinnangul jäänud ajale jalgu ja vajab muutusi. Kui kriitikale keskendumise asemel arutaksime esitatud ettepanekuid sisuliselt, oleks ka see organisatsiooni kultuurile palju parem kui ettepanekute ignoreerimine või esitaja süüdistamine.

Minu hinnangul aitaks rahva toetuse tagasi võita see, kui me valiksime juhatusse tegusad inimesed, kes tõstaksid taas ausse Reformierakonna maailmavaate ja aluspõhimõtted ning kes tuleksid juhatusse uue värske vaatega. Teeksime oma organisatsiooni toimimise korda ja asuksime  lisaks olemasolevate probleemide lahendamisele otsima võimalusi riigile raha teenimiseks globaalsest maailmast kasutades ära meie tugevusi ja head kuvandit. Toetuse tõusule aitaks kindlasti tugevasti kaasa läbipaistvuse suurendamine ametikohtade jagamisel ja riigile kuuluvate äriühingute nõukogu liikmete valimisel.

Kas valitsuse liikmete juhatusse mitte lubamine ei too endaga kaasa uute tagatubade sündi?

Saan aru, et see ettepanek välistada valitsuse liikmed juhatusest oli esitatud ettepanekutest kõige kergemini rünnatav, aga selgitan siiski miks ma selle tegin. Esiteks on valitsuse liikmed niikuinii infole lähedal ning peaministri ja valitsuse ministrite vahel toimuvad iganädalased nõupidamised, kus peale valitsuse liikmete ja nõunike kedagi ei ole. Seega ei saa nad juhatusest uut informatsiooni ega esita seal ka erinevaid seisukohti, mis juba valitsuse vaieldud või vaidlemisel. Samas võiks juhatus olla valitsusele siiski ka tasakaalsustav jõud, kes erakonna poliitika kujundamist silmas peab. Kui juhatus koosneb peamiselt valitsuse liikmetest, siis kujuneb juhatuse koosolekust lihtsalt kergemas kastmes valitsuse seisukohtade kaitsmise koosolek, millest mingit lisandväärtust ei sünni.

Teiseks, kui juhatuses on peamiselt valitsuse ja riigikogu liikmed, siis kipub pilt jääma väga üheülbaliseks. Meil on üle 13 000 liikme, kes asuvad erinevates piirkondades, kus on erinevad mured. Kui juhatusse kandideerivad ministrid, kes on pidevalt meedia täheepanu all ja seeläbi ka tuntud, siis loomulikult antakse neile ka juhatuse valimistel palju hääli ja vähemtuntutel, aga tublidel piirkonna inimestel on nullilähedased võimalused valituks osutuda. Tendentsi näitab selgesti ka see, et seekordsetel valimistel on ainult kaks kandidaati, kes esindavad piirkondi, kellel tuntud valitsuse ja riigikogu liikmete hulgas on nullilähedased võimalused valituks osutuda. Ometi on meil ju palju tublisid inimesi piirkondades, kelle panust me valimiskampaaniate ajal kõrgelt hindame, kuid kel paraku otsustamise juurde on vähe asja.

Miks ma tahan inimesed erakonnast välja arvata?

Ma tegin ettepaneku korjata kokku liikmemaks nii nagu seda üldiselt teevad teised mittetulundusühingud. Liikmemaks ei ole hetkel ülearu kõrge ja peaks olema jõukohane neile, kes tõesti soovivad mittetulundusühingu töös kaasa lüüa. Ometi maksid eelmine aasta liikmemaksu ligi 14,5% erakonna liikmetest. Kui ei soovi erakonna töös osaleda, siis pole ju tegemist sisulise erakonna liikmega. Erakonna olukord ei saa kuidagi halveneda sellest, kui meil on vähem liikmeid, aga need, kes on, on aktiivsemad ja tunnevad erakonna suhtes omanikutunnet ja vastutust. Liikmete arvust ei sõltu erakonna rahastamine riigieelarvest. Liikmete arvust ei sõltu ka tulemus valimistel (teame ju olukordi, kus erakond on saanud valimistel vähem hääli, kui liikmete arv). Ei näe ühtegi muud põhjendust erakonna liikmete kunstlikuna suurena hoidmises kui mehelik “mul-on-suurem-kui-sul” võistlus.

Keda ma soovitan erakonna juhatusse valida?

Soovitaksin valida eelmises valitsuses tublit tööd teinud ministrid Anne Sullingu ja Maris Lauri, julgeoleku eksperdi Ants Laaneotsa, Reformierakonna raudvara ja e-residentsuse idee autori Rein Langi, endise rahandusministri ja praeguse rahanduskomisjoni liikme Aivar Sõerdi, oma tööd suure põhjalikkusega tegeva siseministri Hanno Pevkuri, ettevõtja Imre Sooääre, europarlamendi saadiku Urmas Paeti, tublid uued tulijad Toomas Kivimägi ja Yoko Alenderi, samuti Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehe Kalle Pallingu.

Kas Eesti on “räigelt šovinistlik maa”?

Ma ei arva, et asi nii hull on. Aga tahaksin siiski öelda, et Eesti oleks tegusatele naistele parem paik, kui mehed oma naist selliste rünnakute eest kaitstes paneks ka tähele, et nad ise panustavad selle “räigelt šovinistliku maa” eksistestsi kostitades teisi naisministreid ja naispoliitikuid shovinistlike märkuste ja nimedega. Seniks kuni shovinistlikud kommentaarid on keelatud ainult kommenteerija naise suhtes, seniks me olemegi seal, kus oleme, ja tegusad naised ei tunne end Eestis sageli hästi.

Kokkuvõttes, erakonna esimees ütles ühes intervjuus, et minu esitatud ettepanekutest on enamus tehtavad. Kui see on nii, siis teeme ära. Või vähemalt arutame argumenteeritult. Palun.

  1. Kaupo Nõlvak

    Edu Sulle erakonna Üldkogul! Toetan kindlasti Sinu pürgimisi juhatusse.