Sel nädalal on olnud väga pikad päevad, sest käsil on uue Euroopa komisjoni volinike kandidaatide kuulamised. Ühe kandidaadi peale on ettenähtud kolm tundi, mis jaguneb siis nii, et kõigepealt on kandidaadil 15 minutit aega sissejuhatava sõnavõtu jaoks ja seejärel järgneb küsimuste vastuste voor, kus küsimus peab ära mahtuma ühe ja vastus kahe minuti sisse. Kui see tehtud, siis on kandidaadil veel lõppsõna ja kui komisjoni esimehed tahavad midagi öelda, siis ka neil on see õigus. Aga olgem ausad, kõik on kuulamistest selleks hetkeks juba nii läbi, et seda viimast enam keegi ei kuula, vaid käib tunglemine ukse poole.
Ütlen aja osas kohe ette ära, et ettenähtud ajaraamidesse mahtumisega oli ikka tõsiseid probleeme. Eelkõige parlamendisaadikutel, sest kuivõrd küsimusi saavad esitada vaid 45 inimest 751-st, siis on see üks minut ka väga suures osas enese näitamine. Kui kuulasid küsimusi, siis kohati mõistsid, et mõni tegeles ainult enda küsimuse ettevalmistamisega ja teisi vastuseid absoluutselt ei kuulanud, mistõttu esitamisele tuli täpselt sama küsimus, mis juba oli kõlanud. Ka koosoleku juhatajad on väga erinevad. Mõni pani mikrofoni kinni kui üle oli 5 sekundit, teine lasi rääkida ligi pool minutit kauem. Mis puudutab kandidaate endid, enamus, keda kuulasin said ajas püsimisega enam-vähem hakkama, aga näiteks Elźbieta Bieńkowska ei suutnud seda teha peaaegu mitte üks kord ja igakord oli justkui pahane-imestunud, et kuidas juba aeg otsas. Lühidalt rääkida ongi palju keerulisem, kui pikalt heietada. Pean siinkohal ka endale tuhka pähe raputama, sest ei saanud ka ise esimese küsimuse esitamisel ajas püsitud, ometi olen seda ju varasemalt riigikogus harjutanud ja seal pole olnud probleemi. Teiste küsimustega olin juba osavam.
Ka panen kirja mõned kommentaarid ja tähelepanekud neist kuulamistest, mis ei pretendeeri muidugi absoluutsele tõele ega üldisele arvamusele.
Esimene, keda ma kuulasin oli saksa kandidaat Günther Oettinger, kellest peaks uues komisjonis saama digitaalmajanduse ja digitaalühiskonna volinik. Kuna tegemist on juba eelmises koosseisus töötanud volinikuga, siis ei olnud tema suhtes mingit erilist kahtlust, et ta kuulamist edukalt läbi ei teeks. Panin küll tähele, et ta ei vastanud absoluutselt küsimustele, vaid rääkis oma juttu. Samuti ei tundnud end liiga mugavalt digiteemadest rääkides. Aga tema õnneks muidugi ei jaga digiteemasid ka enamus parlamendisaadikuid, nii et mingit erilist pingelist olukorda ei tekkinud. Ta rääkis kohati asjadest, mis meile on nii enesestmõistetavad, et suisa hirm tekkis ega valdkonnas hoopis tagasiminekut ei saa toimuma? Aga Oettinger ise mõjus enesekindlalt ja jättis mulje, et ta saab tööga hakkama, mis ongi ilmselt põhiline.
Teiseks siseturukomisjonis kuulatavaks oli Véra Jourová, tsehhi voliikukandidaat, kes peaks saama justiitsasjade volinikuks, kelle kohustuste alla kuuluvad ka tarbijad ja soolise võrdsuse küsimused. Oli näha, et ta oli väga närvis ja kuna ta on liberaal, siis olid närvis ka meie fraktsiooni tsehhid, kes elasid talle väga kaasa. Jourovál oli võrreldes Oettingeriga keerulisem, kuivõrd tema valdkonnad on kompleksemad ja paljud parlamendiliikmed peavad end nende valdkondade ekspertideks, seetõttu sai ta ka väga palju detailsemaid küsimusi, millele ehk nii hästi ei vastanud. Kuigi avakõne tegi inglise keeles, siis küsimustele vastas tsehhi keeles, mistõttu oli teda keerulisem jälgida.
Üldse keele osas vahekommentaar – inimene võib olla väga professionaalne, kui ta aga keelt ei oska ja otsib sõnu, siis jätab ebaprofessionaalse mulje. Siin on suurte riikide esindajatel ilmselge eelis. Näiteks Jourová ja Bieńkowska avakõned tundusid keelelise puisuse tõttu justkui kellegi teise kirjutatud, mida nad siis ette kandsid. Jäi väga pingutatud mulje. Jah, kõik kandidaadid võivad rääkida oma emakeeles, aga paratamatult tekib küsimus, et kuidas ta edaspidi oma töös hakkama saab, kui ta ühte suurtest keeltest ei valda? Muide, enne kuulamisi käis jutt, et Hispaania volinikukandidaat Miguel Arias Cańete ei valda eriti hästi inglise keelt, aga suur oli minu üllatus, kui ta mitte ainult ei kõnelenud hispaania, inglise ja prantsuse keeles, vaid sai ka saksa keelest aru. Aktsendil oli küll see vahva efekt, et lisas lausete lõppu sellise maffialiku “eh?”, justkui öeldes, et ärge tulge minuga tüli norima.
Samaaegselt Jourová kuulamisega toimus ka Suurbritannia esindaja Jonathan Hilli küsitlemine majanduskomisjonis. Jälgisin paraleelselt twittris olevaid kommentaare Hilli kuulamise kohta ja hiljem suhtlesin ka kolleegidega, kes ütlesid, et ta jättis isikuna väga hea mulje (britid ju oskavad head nalja visata), aga sisu osas polnud mulje suurem asi. Ei osanud vastata sisulistele küsimustele ja puudus poliitiline visioon. Selle tulemusena ei saanud positiivset hinnangut ning läheb teisele kuulamisele järgmisel nädalal. Ka Jourová ei läbinud kuulamist, vaid peab uuesti tegema järgmisel nädalal.
Kolmapäeva õhtul toimus uue kliima ja energiavolinikukandidaadi Miguel Arias Cańete kuulamine, mis oli kõige rahvarohkem kuulamisüritus, kuhu ma olen sattunud. Samuti oli tema osas enne kuulamist kõige rohkem kirju ning europarlamendi ees toimus suisa meeleavaldus. Talle heideti ette seda, et ta on olnud seotud naftafirmadega ning ta on esinenud seksistlike märkustega naiste suunal. Kohe alguses oma sõnavõtus ta vabandas viimase eest, aga pidi seda veel mitmeid kordi hiljem tegema. Samuti püüdis avakõnes ära klaarida huvide konflikti teemat, aga ei suutnud seda siiski maha võtta.
Kohe alguses küsiti huvide konflikti kohta kinnitust, palun kinnitage, et ei tema, tema naine, poeg ega õemees ei ole seotud õlifirmadega. Cańete kinnitas küll enda, poja ja naise kohta, aga õemehe kohta kinnitust ei andnud. Ega loomulikult ei saagi kogu suguseltsi eest vastutada, aga siiski see paistis väga silma, et 7 korda küsiti õemehe kohta hiljem ja ta vältis sellele vastamist. Paratamatult tekkis küsimus, et mis seal ikkagi oli? Muidu jättis enesekindla ja hea esineja mulje. Kuivõrd oli teada, et tema osas korraldavad sotsiaaldemokraadid ja rohelised probleeme, siis EPP (Euroopa rahvapartei) oli koondanud kõik oma väed ja muudkui plaksutas iga vastuse peale, mis ta esitas. Kolleeg tegi nalja, et kui ta oleks just teatanud, et sõi lõunaks 8 orbu, oleks ka sellele järgnenud maruline aplaus. Teemat ta ilmselgelt tundis, kuigi twitterit jälgides jäi mulje, et ta on varasemalt hispaania ministrina ajanud teistsugust asja, mis tekitab küsimuse tema siiruses. Kokkuvõttes ta veel läbi ei saanud ja peab andma täiendavaid selgitusi huvide konfliktiga osas.
Järgmine oli Elźbieta Bieńkowska, kellest peaks saama siseturu, tööstuse ja ettevõtluse volinik. Midagi ei ole teha, pean seda siiski esile tooma, sest sellest oli siin juttu, kuigi mulle ei istu see naiste välimuse kommenteerimine – ta saabus idaeurooplasele kohase võltsripsmete ja tugeva meigiga, mis äratas tähelepanu. Oli ilmselgelt väga närvis ja paistis väga pinges, aga samas kes ei oleks? Eelpool juba mainisin keele teemat. Tal oli ka kõige suuremaid probleeme ajas püsimisega, et see oli juba lõpuks naljakas. Kui juhataja teda katkestas (ja kandidaate reeglina ei katkestata nii kergesti isegi kui lähevad üle aja), siis ütles, et ainult üks lause veel, mille peale ütles 8 pikka lauset. Kui ta end iseloomustas, et ma olen täpne ja lühikese jutuga, siis see, kuidas ta ei suutnud ajas püsida, küll seda muljet ei jätnud. Samas teemat ta kindlasti tundis ja kokkuvõttes kogus end kuulamise käigus ning sai lõpuks ka positiivse hinnangu.
Samaaegselt Bienkowska kuulamisega toimus eelarve komisjonis eelarve volinikukandidaadi Kristalina Georgieva kuulamine. Kuna mul oli ka seal ettenähtud küsimus (kusjuures enam-vähem samal ajal, sain aja kolleegidega ära vahetada õnneks), siis jooksin Bieńkowska kuulamiselt sinna. Seal valitses hoopis teine õhkkond. Kristalina Georgieva, kes on ka praeguse komisjoni liige esines väga hästi. Ilmselgelt tundis teemat. Jättis ka ausa inimese mulje, mis antud valdkonnas pole vähe oluline. Inglise keelt valdas väga hästi. Palju elevust tekitas ühe UKIPi liikme küsimus, kus ta väitis, et Euroopa Komisjonis on bürokraate rohkem, kui Briti armees sõdureid. Georgieva vastas, et ta oleks sellisel juhul Briti armee pärast väga mures.
Võrreldes Cańete või isegi Bieńkowska ja Jourová kuulamisega oli Georgieva kuulamisel väga mõnus rahulik atmosfäär, Georgieva mõjus rahustavalt, kompetentselt ja isegi kohati emalikult hoolitsevalt, kui inimestest rääkis ning jättis seetõttu sümpaatse mulje. Õhkkond oli isegi nii rahulik, et üks S&D liige esimeses reas jäi suisa tukkuma. Mis teha, pikad tööpäevad.
Õhtu lõpetas Taani voliniku kandidaadi Margrethe Vestageri kuulamine, kus õhkkond oli veelgi õdusam. Esiteks oli Vestager ise rahulik, rõõmus ja alustas kuulamist sellega, et tegi teda pildistavatest fotograafidest pilti. Rääkis väga heas inglise keeles, pidas suurepäraselt ettenähtud ajast kinni, viskas nalja ja püüdis inimeste küsimustele vastata, mitte rääkida oma juttu. Kuivõrd ma olen konkurentsiõigusega tegelenud 14 aastat, siis võin öelda, et ta ka valdas teemat. Kahju oli ainult sellest, et tema kuulamine oli neljapäeval kella 18-21, nii et enamus parlamendiliikmete toole olid tühjad. Kuna Vestager on liberaalide kandidaat, siis meie read olid loomulikult täis, küll aga käis avalikult tähelepanu juhtimine EPP ja S&D MEP-ide poolt, et näe EPP-d ei ole ja näe, S&D ka pole. Selle peale ütles Vestager väga armsalt – ma olen kirikuõpetaja tütar ja minu vanemad ütlesid alati: ärme siuna neid, kes ei tulnud, vaid täname neid, kes tulid. Ma olin peale seda kuulamist täiesti lummatud ja ei väsi imestamast, kuidas Taanil on palju nii ägedaid naispoliitikuid! Õnneks olin ma oma küsimusega nimekirjas kõige viimane, mistõttu sain võimaluse ka oma toetust ja tänu talle avaldada. Kui lahkusime kuulamise ruumist, ütlesin kolleegidele: ma ei tea, kas mul sobib naisena nii öelda, aga ma olen armunud :). Teised naersid, et nemad ka!
Niipalju siis sellest nädalast. Järgmisel nädalal korduskuulamised (mille formaati ma veel ei tea) ja asepresidendid.