Pajatusi parlamendist (vol 3): Euroopa Komisjoni presidendi kinnitamine

Jul 15, 2014, autor Kaja

junckerTäna on Euroopa Parlamendis arutusel ning hääletusel Euroopa Komisjoni presidendikandidaadile volituste andmine. Ülemkogu valis kandidaadiks Luksemburi endise peaministri Jean-Claude Junckeri ja nüüd on parlamendi otsustada, kas see kandidaat kinnitada või mitte.

Parlament on huvitava situatsiooni ees – ühelt poolt on ta võidelnud Euroopa Parlamendi jaoks kätte kõigi aegade suurema otsustusõiguse – valida Euroopa tegevjuht, aga teisalt ei sobi paljudele see konkreetne kandidaat ja kurdetakse, et valikut sisuliselt ei ole. Kui kandidatuur läbi ei lähe, siis saavad skeptikud öelda, et näete, võitlesite kätte otsustusõiguse, aga ei suuda seda kasutada. Nii palju kui vestlusi on olnud, siis on kõikides fraktsioonides neid, kes Junckeri kandidatuuri ei toeta, lisaks on veel euroskeptikud, kes on põhimõtteliselt vastu, seega hääletus tuleb põnev. Olen kuulnud ka spekulatsioone, et ALDE (ehk siis meie fraktsiooni) toetust tal ei ole, aga see ei vasta küll tõele. Valdav enamus on siiski positiivselt meelestatud.

Euroopa Komisjoni presidendi kandidaat käis kõikides fraktsioonides, peegeldan paari märksõnaga seda, mis ta meie fraktsioonis kõneles. Talle on ette heidetaud, et erinevates fraktsioonides rääkis ta erinevat juttu, kuid pean tunnistama, et meil liberaalide juures ta küll ei proovinud üldiselt meeldida ehk siis esitada seda juttu, mida meie fraktsioon oleks tahtnud kuulda. Ühe koha küll tuvastasin ja see oli siis, kui talt küsiti, et kas vastab tõele, et ta on sotside fraktsioonis lubanud, et järgmine majandus- ja rahandusvolinik on sotsiaaldemokraat? Ta ütles, et ta olevat kaitsnud senise majandus- ja rahandusvoliniku Olli Rehni tööd ja öelnud, et kui see kõik oleks nii lihtne nagu te siin esitate, siis võiks majandus- ja rahandusvolinik olla isegi sotsiaaldemokraat. Marju Lauristinilt hiljem üle küsides, ta selliseid sõnu ei siiski kinnitanud.

Peamiseks rõhuasetuseks oli Junckeri esialgses sõnavõtus majanduse toimima saamine. Toetab stabiilsuspakti, sest see on ka majanduse kasvupakt. Huvitav ka see, et mainis erainvesteeingute olulisust, kui tavaliselt tundub mulle kipub Euroopa vestlustes erasektori pool sootuks meelest minema.

Puudutas ka pōhiväärtusi -me ei peaks teistele riikidele kirjutama ette, kuidas tuleb käituda, aga peaks tegema rohkem selleks, et pōhiōigustest peetaks kinni ka Euroopa pinnal.

Loomulikult märkis Juncker, et Euroopa peaks olema sotsiaalsem. Suur osa Euroopa rahvast loobub Euroopa eesmärkidest, kuna me ei arvesta sotsiaalsete eesmärkidega. Peame vōitlema sotsiaalse dumpingu vastu. Aga arvas ka, et võitlema peaks maksudumpingu vastu. See tekitas meie fraktsioonis muidugi hulganisti küsimusi, arvestades, et ta tuleb Luksemburgist. Väitis, et teab kōikide riikide maksusüsteeme (ehk siis, et kõik teevad samuti), valmis vaidlema, kui Luksemburgi kritiseeritakse.

Junckeri väide meie fraktsioonis oli, et sisserände küsimused on Euroopa olulisemad küsimused. See muidugi teeb murelikuks, sest Euroopa julgeolekust ei rääkinud ta meie fraktsioonis palju ja Ukrainat ei maininud poole sõnagagi. Samuti ei olnud julgeolekut meile esitatud prioriteetide hulgas. Balti riikide mätta otsast vaadatuna on see murettekitav.

Teemadest, mis meile on veel olulised, märgiksin ära kahte. Esiteks Poola peaministri väljapakutud energialiidu idee osas kinnitas Juncker, et vōtab selle idee arutusele. See ei tähenda veel otseselt midagi, aga ikkagi parem, kui osade teemade peale ta üldse midagi ei lubanud.

Teine teema, mis meid kindlasti huvitab, on digitaalteenused (ja uskuge, ma tunnen neist siin väga puudust. Kui palju lihtsam oleks asju ajada, kui saaks digiallkirjastatud dokumente vahetada siin ka!). Fraktsioonikaaslane Leedust Gouga (ei, see ei ole see eelmises postituses mainitu, kellel oli kohtuasi :)) kiitis oma küsimuse sissejuhatuses Eestit nagu ta oleks ise Eestist ja küsis, et millal Euroopa Liit oma digitaalse turu arengus nii kaugele jõuab. Junkcer puges vastamisel selle taha, et komisjoni liikmed pole paigas ja seda saab arutada, aga ta ei saa hetkel sellele detailselt vastata. Tema väitel tuleks veenda liikmesriike, et seda on vaja, aga mulle tundus tema vastuse kehahoiakust, et ta ka ise ei usu eriti sellesse teemasse ega pea seda oluliseks.

Paljude kuulajate rõõmuks kritiseeris ta teravalt liikmesriikide valitsusi, kes istuvad Euroopa nōukogus läbirääkimistel, kus lepitakse asjad kokku ja seejärel lähevad tagasi oma liikmesriiki ning hakkavad komisjoni nende samade otsuste eest kritiseerima. Juncker kasutas isegi nii jõulist võrdlust, et liikmesriikide juhid on nagu paabulinnud, kes pärast kiitlevad, et saime oma tahtmise, surusime teised alla jne. Aga Euroopa vōidab koos ja kaotab ka koos! Ma arvan, et seda põhimõtet on mõistlik pidevalt üle rõhutada.

Küsimuse peale, mida kavatseb tema juhitav komisjon teha töökohtade loomiseks, vastas ta, et Euroopa Komisjon ja ka parlament ei loo töökohti, vaid loob töökohtade loomiseks tingimused. Kritiseeris taas liikmesriikide valitsuste laiskust. Euroopa ei saa kõige eest vastutada, vaid ka liikmesriikide valitsused peavad vastutama. Euroopa pakub instrumente, valitsused peavad kasutama. Tõi näiteks selle, et kuigi noorte tööpuudus on kōige põletavam probleem, siis Euroopa Liit on eraldanud raha noorte garantiiks, aga seda on kasutanud ainult kaks liikmesriiki. 6 miljardit vedeleb maas. Miks on uusi programme vaja, kui olemasolevad programmid ei leia rakendust?

Ja lõpetuseks, nagu Euroopa Parlamendile kohane, oli ka küsimus soolise tasakaalu osas tema juhitavas komisjonis. Juncker vastas, et uues komisjonis ei saa olla vähem naisi, kui praeguses (seega vähemalt 9). Aga ta ei andnud sellele ise mingit isiklikku hinnangut, vaid ütles, et vähemate naistega komsjon ei läheks lihtsalt Euroopa parlamendis läbi.

Aga komisjoni kinnitamiseni on veel aega, esialgu tuleb Euroopa Komisjoni presidendi kandidaadil saada parlamendi toetus oma kandidatuurile.