Pajatusi parlamendist

Eile oli esimene ametlik tööpäev Euroopa parlamendis. Esimesed muljed on muidugi seotud sellega, et siin on kõik nii suur ja inimesi on meeletult palju. Üks vanem kolleeg tegi nalja, et see on esimene ja viimane kord, kui sa siin saalis nii palju inimesi näed.

Eile oli meeletult palju ajakirjanikke, kes loomulikult jahtisid värvikaid kujusid. Kui tuli suur kaamerate ja mikrofonide parv, siis võis kindel olla, et parve sees on Marine Le Pen või NIgel Farage. PIldile pääses ka muud moodi. Näiteks oli ajakirjanike erilisteks lemmikuteks lühikestes traksidega nahkpükstes Austria kolleeg ja üks UKIPi liige shoti rahvarõivais.

Avaistung algas Euroopa Liidu hümniga, mille peale euroskeptikud kas istusid või näitasid meelsust seistes seljaga. Sündmustest ettetõtates võib öelda, et järgmisel päeval kasutati seda fakti kõnedes ära, viidates sellele, et osad seisavad Euroopa Liidu tuleviku poole, teised aga vaatavad minevikku.

Enne kõnede algust toimus massiline piltide tegemine saali taustal. Kes tegi ise, kes palus teha teistel, kes püüdis ujuda nende külje alla, keda ajakirjanikud pildistasid.

Seejärel järgnesid parlamendi presidendi kohale kandideerivate isikute kõned, kellest esimene oli Turron Iglesias, kes läks räigelt talle ettenähtud ajast üle, aga küttis ennast kõne ajal järjest rohkem üles. Kui ta oleks olnud küttekeha, siis oleks ta kõne lõpuks lahvatanud suure leegiga põlema. Tulekahju kustutas istungi juhataja. Hea meel oli tõdeda, et paljudes kõnedes puudutati Ukraina kriisi ja muresid seoses sellega ehk siis seda võetakse tõsiselt. Imestasin, et Martin Schulz suutis väga ilusti ajas püsida (piiruda ettenähtud 5 minutiga), hiljem siiski selgus, et tal oli siiski pikem, sisulisem ja põhjalikum sõnavõtt plaanitud valituks osutamise puhul.

Peale kõnesid valiti valimiskomisjon loosi teel. Kõigi saadikute nimed olid pandud ühte suurde lototroni, kus siis istungi juhataja tõmbas neid nimesid, kes valimiskomisjoni liikmeks sattusid. Mul ei ole õnneloosis kunagi vedanud, nii ka seekord minu nime ei tõmmatud.

Peale valimisi oli kokkulepitud vestlusring Vikerraadio jaoks esimese päeva muljetest. Kuigi tegemist oli ennelõunase ajaga, lehkas keegi väga tugevalt alkoholi järele. Istusin saatejuhi ja juba pikemalt Euroopas resideerunud saadiku vahel, loodan, et see ei viita sellele, et selles töös toimetulemiseks peabki pidevalt vines olema.

Lõunatamiseks läksime Marju Lauristiniga parlamendiliikmetele ettenähtud restorani. Ilmselt leiame siin majas kunagi hiljem ka lihtsamaid sööklaid, kus saaks sooja toitu. Vahemärkusena: see on põhjamaa inimesele äärmiselt võõras, et pidevalt tehakse vahet saadikute ja muude inimeste vahel. Parlamendiliikmetele on oma sissepääs, restoran, neid teenindatakse ka teistes kohvikutes eelisjärjekorras. Milleks selline eristamine on vajalik, jääb arusaamatuks.

Peale lõunat algas parlamendi asepresidentide valimine. Esimene voor oli paberil ja ümbrikuga, ülejäänud elektrooniliselt. Kuna pooled saadikud on uued, tehti enne pärisvalimisi proovivalimised, kus valida sai erinevate lauljate vahel: Placido Domingo, Luciano Pavarotti jt. Keegi hõikas küll, et arvestades teema aktuaalsust oleks võinud jalgpallurid panna. Kui proov tehtud ja liikmetel asi käpas, mindi pärisvalimiste juurde. Protseduur tundus väga absurdne: valiti 14 asepresidenti, esitatud oli 15 kandidaati. Valituks osutusid need, kes said kvalifitseeritud häältenamuse. Kuna esimestel valimistel said piisavalt hääli ainult 5 liiget, siis korrati valimisi nii kaua kuni kõik 14 olid valitud. Uusi kandidaate vahe peal ei esitatud, lihtsalt kvalifitseeritud häälteenamus läks kogu aeg väiksemaks. See hääletus näitas ka seda, et kokkulepe EPP, sotsiaaldemokraatide ja liberaalide vahel ei pidanud, sest ilmselt EPP ei hääletanud ALDE kandidaatide poolt. Oli palju paksu verd, meie ridadest kostus isegi arvamusi, et nüüd ei peaks meie pidama kokkulepet Junckeri toetamise osas. Aga kas on mõtet pikka viha padded, kui lõppresultaat oli ikka see, et kõik inimesed said valitud?

Kuulates oma uute kolleegide sõnavõtte, siis joonistub välja, kui erinevad me ikka siin väikeses maailmaosas oleme. Ja kindlalt on tugevamalt tunda erinevused põhja ja lõuna vahel, kui ida ja lääne vahel. Kultuurilisest taustast tulenevalt on lõunamaalased keevalisemad ja põhjamaalased vaoshoitumad (ma tean, et see on klishee, aga see joonistub siin nii selgelt välja) ja seetõttu jääb lõunaeurooplaste sõnum rohkem kõlama.

Eraldi huvitav nähtus on euroskeptikud, kelle hääl selles parlamendis on tugevam, kui kunagi varem. Oma kõnedes võtsid nii Nigel Farage kui ka Marine Le Pen solvata kolleege, ise uusi lahendusi välja pakkumata. Farage’i puhul jäi mulje, et ta peab kõnet pigem Briti alamkojas, kui Euroopa Parlamendis, sest see oli suunatud oma kodupublikule. Muide, ühest Europarlamenti puudutavast raamatust lugesin, et britid on kõige paremad oma valimisringkonnaga sideme hoidmises, kuid selle tagajärjel ei ole nad Euroopa Parlamendis liiga palju kohal. Kuidas leida tasakaal siinse töö ja koduse valijaskonna vahel, on küsimus, millele ka ise püüan vastust leida.

Aga alguses püüan lisaks leida ka elementaarseid asju üles. Kus on IT-osakond, kus on mu kabinet, kus on saal, kus on postkastid. Eile muide, eksisin totaalselt siin majas ära ja ma üldiselt ei ole halb orienteeruja. Aga probeem selles, et maja on ümmargune ja suunataju kaob kergesti. Õnneks leidub siin abivalmis ametnikke, kes sihitult eksleva parlamendiliikme jälle õige suuna peale aitavad.

Praeguseks kõik. Nagu öeldakse filmides to be contnued

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *