Pearu ja Andrese sündroom

Eesti majandus ei kasva nii kiiresti kui ta võiks. Samuti ei maksta enamus töökohtadel piisavalt kõrget palka, mis inimeste soove rahuldaks. Kõrgemat palka aga on võimalik maksta nendel töökohtadel, kus luuakse rohkem väärtust. Seega peame vaatama, millised tingimused tuleb luua selleks, et selliseid töökohti tekiks.

Sama küsimusega maadlevad enamus riike. Selge on see, et igal riigil on omad konkurentsieelised, mistõttu tasub keskenduda pigem oma tugevustele ja neid veelgi tugevdada. Arengufond on valmis saanud nutika spetsialiseerumise uuringu, millega on selekteeritud välja teatud valdkonnad, millel on suurem arengupotentsiaal ja mida riik läbi oma tegevuste peaks igati soodustama. Nendeks valdkondadeks on IT kasutamine teistes sektorites, tervis ja ressursid. Ometi selleks, et nende valdkondade arengupotentsiaal saaks tegelikkuses ka realiseeruda peame otsa vaatama ka arengut takistavatele teguritele.

Globaalse Ettevõtluse Monitooringu Eesti raport leidis, et Eestis on varase faasi ettevõtjaid rohkem kui üleminekuriikides keskmiselt, samas aga varase faasi ettevõtjate ellujäämismäär on madalam sama arengutasemega Euroopa riikide keskmisest ja poole madalam innovatsioonipõhise majandusega Euroopa riikide keskmisest, mis viitab sellele, et oluline osa ettevõtjaid lõpetab oma tegevuse enne 3,5 aastat ja ei suuda arendada järgmisele tasemele. Raport tuvastas ka kitsaskohti, mis meid sinnapoole liikumisel takistavad. Ühe kitsaskohana märgiti ära vähest koostööd teadlaste, leiutajate ja ka teiste ettevõtjatega.

Eesti Inimarenguaruanne 2012/2013 refereerib Maailma Majandusfoorumi (WEF) globaalse konkurentsivõime aruannet (Global Competitiveness Report), mis diferentseerib arengutegureid kolmel arenguastmel: ressursi-, efektiivsus- ja innovatsioonipõhisel etapil. Globaalindeksi (CGI) alusel on Eestil suur arengupotentsiaal, kelle tugevuseks on nii tehnoloogiline valmisolek kui ka makromajandus.  Inimarenguaruanne viitab murekohale, et oleme kaotanud oma tehnoloogilise eelise. Veelgi suurem murekoht on aga kriitiline hinnang äri sisukusele (sophistication), mis on veelgi langustrendis. Silmas on peetud eelkõige ettevõtlusvõrgustike ja klastrite madalat arengutaset Eestis, mis toob kaasa tagasihoidliku rolli väärtusahelas.

Miks see aga nii on? Vägisi kedagi koostööle ei sunni. Vastuseid tuleb muuhulgas otsida väärtustes, mida Eesti inimesed kannavad. Eesti Teaduste Akadeemia uurija-professor Anu Realo kohaselt vormivad ja õigustavad kultuuris valitsevad väärtused inimeste ja gruppide uskumusi, hoiakuid, harjumusi, eesmärke ja tegevust. Maailma väärtuste uuringu järgi paigutub Eesti väärtustest endiste kommunistlike riikide hulka ja ei ole oma asendit viimase 20 aasta jooksul oluliselt muutnud. Endiselt kaldume pigem ellujäämist rõhutava ühiskonna poole, kus inimesed pigem ei usalda teisi, ei ole oma eluga rahul ega talu teistsuguseid inimesi enda kõrval.

Kuigi väärtused ajas muutuvad, on Eesti inimeste olemust väga hästi tabanud Anton Hansen Tammsaare teoses „Tõde ja õigus“. Andrese ja Pearu vastasseis heanaaberlike suhete asemel võib kõrvaltvaatajale olla ehk isegi naljakas, kui see ei oleks nende elu nii palju keerulisemaks teinud. Ka advokaadina töötades nägin tihti olukorda, kus kohus saatis vaidlejad kompromissi leidma, aga pooled ei olnud teineteisega isegi nõus suhtlema, rääkimata ühisosa otsimisest. Igaüks ajas oma õigust taga ja kokkuvõttes ei võitnud keegi. Nüüdki kohtan (eriti algajate) ettevõtjatega ja leiutajatega suheldes  hirmu, et teiste ettevõtjatega koostöö tegemine viib idee varastamiseni teise poole poolt. Ometi usun, et reaalseid näiteid, mis seda hirmu toidavad, ei saa Eesti suuruses ühiskonnas, kus kõik tunnevad kõiki, palju olla.

Siiski, positiivse poole pealt tasub mainida, et inimarenguaruanne viitab, et Eesti elanike üldise usalduse määr on järk-järgult tõusnud. 2011.a. uuringu kohaselt arvas 40% vastanutest, et „enamikku inimesi võib usaldada“, samal ajal kui 2008.a. oli vastav näitaja 33% ja 1999.a. vaid 24%. Samas, viimasel kümnendil toimunud märkimisväärsest usalduse kasvust hoolimata arvab jätkuvalt suurem osa (60%) Eesti elanikkonnast, et inimestega kokku puutudes peab olema väga ettevaatlik.

Nobeli preemia laureaat James Heckman on öelnud, et suurim valearusaam, mis istub sügaval rahvakultuuris, on see, et ühe võit on teise kaotus. Selle arusaama muutmine annaks majandusele palju juurde. Kas teiste ettevõtjate usaldamist saab kuidagi forsseerida, et ettevõtmistele hoogu anda?

EAS-i ja majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi koostöös välja arendatud klastrite arendamise programm püüab suurendada ettevõtete konkurentsivõimet läbi klastri koostööprojektide. Tänaseks on toetatud 10 täisklastriprojekti, lisaks on klastreid moodustatud ka Arengufondi juurde. Klastrite edukust ei saa hinnata lühikeses perspektiivis, kuid olulisem on ehk suhtumise muutumine ja sõnumi levitamine, et koostööst teiste ettevõtjate ja teadlastega on rohkem võita, kui kaotada.

Tulles tagasi Arengufondi nutika spetsialiseerumise uuringu juurde, siis loomulikult on riigil palju teha, et neid suundi ja ettevõtjaid toetavaid poliitikaid ellu rakendada, aga ükski programm paberil ei hakka reaalses elus tööle, kui ettevõtjad omavahel koostööd ei tee. On aeg üle saada Pearu ja Andrese sündroomist ja liikuda oma arengus edasi.

(Avaldatud Arengufondi esseekogumikus)

 

3 responses to “Pearu ja Andrese sündroom

  1. Ehk oleks arengu eelduseks hoopis miski sotsiaalset laadi IT programmi väljatöötamine, mis aitaks ennetada neidsamu A&P sündroomi tõttu lõhkiminevaid (äri)suhteid. Kui sageli on suhete purunemise aluseks olnud algselt suures alustamisõhinas läbirääkimata asjaolud?
    Kui suudaks välja töötada vennaviha ennetamiseks programmi, siis – kui palju võiks see aidata (äri)suhteid järgmisesse arengufaasi ja ära hoida maailma reostavat halba emotsiooni?
    Mõtlemise koht peatselt algavasse aastasse…

  2. Üks praktiline nõue, mida riik võiks KÕIKIDES T&A rahastustes (mitte alusteaduse rahastuses, see on teine teema) seada on, et mingi projekt saab rahastatud vaid juhul kui ettevõte paneb min 30% oma raha ning kui ettevõte ja teadus teevad koostööd. Väga palju on ka seda, et ülikoolid teevad midagi endale mugavat, väga tsiteeritavat teemat. Artiklite tsiteeritavus pole kindlasti aga mõõdik Eesti T&A efektiivsusest, milleks peaks olema ikkagi lisandväärtuse kasv, arendustegevus, uued patendid, tooted, lahendused.

  3. Probleem ei ole ju uus ning sisult samasuguse loo võiks kirjutada ka analüüsimaks haldusreformi kulgu. Enamasti jääb mulje, nagu arvaks inimesed, et liitumisettepaneku tegijal on mingi kaval plaan saada ise suuremat kasu ning nad loodavad endale võita osa teiste eelarvest. Sealjuures jäävad tagaplaanile need aspektid, kus kõik osapooled võiksid kasu saada.

    Siinkohal soovitaksin otsida positiivseid näiteid Eesti teadusmaailmast, mis, olude sunnil ehk, paistab üha enam silma koostööprojektidega, sest üksi on lihtsalt keeruline rahastust saada. Samamoodi võiks ju eeldada, et ka väikesed vallad võiksid tihedamat koostööd teha, saamaks eurotoetusi, kuid miskipärast seda ei kipu eriti juhtuvat

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *