Meresõiduohutuse seadusest

Dec 13, 2012, autor Kaja

Euroopas ja ka Eestis on üha suuremaks probleemiks vananev elanikkond ja mure selle pärast, kuidas vananeva elanikkonnaga kaasnevaid rahalisi kohustusi kanda. Kõige tähtsam on luua soodne keskkond selleks, et ettevõtjad saaksid luua töökohti ja seista selle eest, et inimestel oleks siin tasuvat tööd. Soodsa ettevõtluskeskkonna loomise eest peaks hea seisma majandus- ja kommunikatsiooniministeerium. Ometi tundub mitmete selle ministeeriumi poolt esitatud eelnõude puhul justkui ei oleks see oluline. Nii oli see ka meresõiduohutuse seaduse muutmise eelnõuga. Eelnõuga nähti ette seni kehtinud tuletorni ja navigatsioonitasude viimise ühtsele alusele ning ühtlasi tõi see kaasa veeteede kasutamise eest makstavate tasude mitmekordistamise.

Jah, need tasud olid olnud tõstmata pikalt ja riigil on veeteede laevatamiseks lahti hoidmisega seotud kulud. Jah, need kulud on suured tulenevalt meie geograafilisest asukohast. Jah, merendussektoriga seotud ettevõtjad on nõus, et tasud ei vasta tegelikele kuludele. Jah, tasud on olnud sõltumata elukalliduse tõusust paigal alates 2004. aastast. Aga seda, et tasud on nii pikalt tõstmata, teadis ju ka ministeerium. Küsimus on antud juhul soovis tasusid tõsta sellises ulatuses ja sellise kiirusega. Juba jäämurdmise arengukava aastateks 2006-2013 nägi ette ühtse veeteedetasu. Miks ei ole varem alustatud konsultatsioone sektori ettevõtjatega, et leida parim lahendus katmaks veeteedega seotud kulud ühelt poolt ja hoides teiselt poolt sektori elujõulisena? Ka jäämurde kulude suurenemine oli pikalt ette näha, miks pidi majandus- ja kommunikatsiooniministeerium tulema riigikokku seaduse muudatusega septembri lõpus, et tasusid tõsta jaanuarist?

Ministeerium pani riigikogu sundviskesse kirjutades eelnõuga ettenähtud tasude tõusu juba eelarvesse sisse. Eelarve tasakaalu ei tohi teatavasti halvendada. Aga… see ei ole kindlasti praktika, mida Riigikogu peaks tolereerima. Lappides kiire tasude tõusuga eelarve puudujääke ilma korrektse mõjuhinnanguta sektori elujõulisusele, võib tekkida olukord, kus isegi seaduse vastuvõtmisel ei pruugi tasusid ettenähtud ulatuses eelarvesse laekuda ja tekib ikkagi defitsiit. Riigieelarve tasakaalu hinnaks paberil ei tohi olla majandussektorite konkurentsivõime halvendamine ning seeläbi töökohtade vähendamine. Kuigi merendussektor ei moodusta protsentuaalselt Eesti majandusest suurt osa, on selle sektori elujõulisusest sõltuvad mitmed teised sektorid nagu turism, laevaehitus, transiit. Seega võib ühe sektori nõrgestamisel olla märksa suurem mõju.

Paul Collier on oma raamatus „Miljard kõige vaesemat“ kirjutanud lõksudest, mis takistavad vaestel riikidel vaesusest välja rabelemast. Neist üks on mängureeglite muutmise lõks. Tehtud investeeringuid tagasi saada on märksa keerukam ja kallim, kui poliitikat muuta, mistõttu investorid suhtuvad ettevaatusega sellistesse riikidesse, kus mängureegleid liiga kiiresti muudetakse. Mängureeglite liiga kiire muutmine ühes valdkonnas ei pruugi ohtu seada mitte ainult antud sektori konkurentsivõime, vaid mõjub halvasti investeerimiskliimale üldiselt. Me pole riigina nii rikkad, et endale investeerimiskliima halvenemist lubada, seetõttu paneme majandus-ja kommunikatsiooniministeeriumile südamele seada edaspidi oma eelnõude koostamisel eesmärgiks majanduse elavdamine ja töökohtade loomine.

Majanduskomisjon ja eriti esialgne komisjoni poolne menetleja Tõnis Palts, tegi põhjalikku tööd ja pingutusi leidmaks kompromissi riigieelarve tasakaalu ja sektori elujõulisuse vahel. Selle töö tagajärjel õnnestus planeeritavat tasude tõusu märkimisväärselt leevendada, samuti lükata üldist tasude tõusu pool aastat edasi, et nii sadamad kui ka veeteid kasutavad ettevõtjad saaksid tasude tõusuga kohaneda. Eraldi tulime vastu nn merematkelaevadele, kellele nägime ette pikema uutele tasudele ülemineku aja. Kergendamaks reisilaevade tasude maksmise planeerimist, võimaldasime makseteatiste esitamise ühtlasema jaotumise aasta peale. Samuti nägime ette erisuse nende laevade puhul, kes saabuvad Eestisse remonti. Tõime alla tasude maksimummäärad soodustamaks suuremat arvu külaskäike. Topeltpõhjaga eraldatud ballasttankidega tankerite tasu arvestatakse nüüdsest vaid laeva vähendatud kogumahtuvuse alusel. Usume, et kõigi nende muudatuste tagajärjel sai eelnõust parem. Ühtlasi loodame, et tuleb leebe talv.

  1. Kuna juttu oli vananevast elanikkonnast luban endale avaldada paar mõtet. Kõigepeal peab looma ühiskonnas fooni, kus ei arvata inimesi vanaks liiga vara. Olles lapsed üles kasvatanud ja omamata mõtteviisi, et olen nüüd vana saab inimene suurepäraselt täita veel pikka aega tööülesandeid ja ametikohti, kus kogemustega inimesi vajatakse, kel pole enam muret perega, on piisavalt kui tahetakse tööd teha.. Noortel tuleb lasta tööle hakata nii vara kui nad soovivad ja mitte sundida 12 aastatat üldteadmisi omandada, millega leiba lauale ei too. Praktilisi asju ja töökogemusi on vaja neil omandada. Palju noori on tööta seetõttu, et seatud on kunstlik tõke eriti noortele meestele, selleks on haridusdokument. Tean ise mitmeid noori, kes on arvutiala asjatundjad ja kõrgemal tasemel kui kõrgkooli lõpetajad aga tööle ei saa, sest paber puudub ja see puudutab eriti riiklike asutusi, kelle saamatute töötajatega isegi vahel hädas olen olnud. Eraettevõtjale on tähtis hea pea või osavad käed ja ta ei pea vajalikuks paberit, mis ei tööta. Noorte meeste puhul on iseõppimine pole üldse haruldane ja tänapäeval võimalik, sest tuntumad maailma ülikoolid lasevad õppida interneti vahendusel. Õppimisvõimalused laienevad ja sellega raamistamine, tõkestamine tuleks lõpetada, kus seda tõesti vaja pole. Vananenud mõtteviis tuleb lõpetada. Koolisüsteem tuleks hästi põhjalikult üle vaadata tavainimese seisukohalt. Kuulasin alles ükspäev teleris, et kooliõpilased peavad pähe õppima arvude ruutu võtmist kuni 20 ni. Tule taevas appi! Mina sellist asja ei õppinud ja pole seda elus vaja läinud. Kui vaja arvutan selle lihtsalt välja. Milleks raisata inimeste aega elu igasugu väljamõeldiste peale. Me ei ela 200 aastaseks veel. Selle asemel võiks õppida kuidas ahju tuld teha, läheb ka vaja. Palju risustavat ja mõttetut tuleb õppeprogrammidest välja võtta ja suunata noorte mõtted ametite omandamisele. Kõik võimalikud kontorite töötajad üle eesti tuleb suunata tööle koju, sest enamus on töö arvutis . Pole vaja ruume jmt. hoida. Inimesele võib lihtsalt veidi rohkem maksta. Nii jääb ära ka kogu riigi töö ületoomine suurtesse keskustesse, transport ei täida liialt meie teid jpm kasulikku tuleb sellest. Muide ka kooliskäimise võib kaugemates kohtades kohandada kahepäevaeks. Ülejäänud aja õpivad kodus arvuti vahendusel.Noored emad kes tahavad saavad teha tööd kodus ja ei pea lapsi lasteaeda väntsutama. Kindlasti tuleb ära muuta maksete kogumise kord. Kui pean osalise ajaga tööl käiva inimese eest tasuma makse nagu ta saaks miinimum palka siis ma ei võta teda tööle. Samas võiksin tööle võtta 4 noort ema või pensionäri osalise ajaga tööl käia soovijat, kes siis kui laps haige vmt. saavad oma vahel vahetada ja kokku leppida nii, et tööandja töö ei kannataks. Liigsete maksude tõttu väikeettevõtjale ongi tulenenud emade mure, et neid ei taheta tööle võtta. Kui pöörata mõned asjad näoga inimeste poole leiaks vist palju võimalikke lahendeid elu kaasaegsetele nõudmistele viimiseks. Tänan kui oli aega lugeda.

    • aitäh! Palju häid ideid. Mis puudutab kodus töötamist, siis olen samuti seda meelt, et peaks võimaldama paindlikkust. Aga lugesin üht uuringut, mis jõudis järeldusele, et hoopis inimesed ise tahavad käia tööl eelkõige sotsialiseerumise ja distsipliini pärast. Isegi kui nad saaksid sama tööd kodus teha. Ometi võiks sellele lahendus leiduda selles, et kuigi inimesed teevad kaugtööd erinevatele organisatsioonidele, siis kogunevad nad ühte kontorisse kokku. Ja see kontor on loodud kodu lähedale. See lahendaks lastega seotud muresid, transpordimuret jms. Võtame näiteks Viimsi – kui palju inimesi käib Tallinnasse tööle, kuigi nad võiksid tööd teha arvutis ja kodus. Kui nüüd luua üks nn suur kodukontor sinna samasse Viimsisse, mis rahuldaks sotsialiseerumise ja distsipliini hoidmise vajadusi, siis saaksid parema lahenduse ka ummikud, paraneks keskkond ja suureneks kogukonna tunne.