Keelekasutusest

Paar nädalat tagasi kajastas ajakirjandus kahe Riigikogu liikme sõnakasutust küsimusega, et kas see on ikka Riigikogu liikmele sobilik. Kuivõrd olen vedada võtnud Riigikogu liikme eetikakoodeksi koostamise, siis pöörduti ka minu poole küsimusega, mida ütleks eetikakoodeks selliste sõnavõttude kohta.

Nii mõnegi parlamendi eetikakoodeksis on viide sellele, et parlamendiliige peaks kasutama korrektset keelt ning vältima sõnakasutusi, mis võivad olla solvavad. Tavaõigusel baseeruvates riikides nagu näiteks Suurbritannia, Uus-Meremaa, Iirimaa ja Kanada on mindud isegi nii kaugele, et eksisteerib nimekiri väljenditest, mis ei ole parlamendis sobilikud (unparliamentary language) . See nimekiri on ajas muutuv ja täienev vastavalt sellele, kuidas kujuneb praktika. Lõppastmes otsustab sobilikkuse üle parlamendi spiiker lähtudes parlamendi väärikuse hoidmise vajadusest.

Suurbritannias näiteks ei ole sobilik kasutada parlamentaarsetes debattides sõnu nagu „argpüks“, „reetur“, „siga“ jms. Kui parlamendi liige kasutab spiikri arvates kohatuid väljendeid, siis palub spiiker sõnavõtjal oma sõnad tagasi võtta. Kui parlamendiliige keeldub, riskib ta sanktsioonidega, mis raskemal juhul ja mitmekordse rikkumise korral võivad kaasa tuua istungitelt eemaldamise teatud perioodiks. Sellega seoses on Briti parlamendiliikmed on aastate jooksul ilmutanud ülimat leidlikkust oma sõnumi edastamiseks keelatud väljendeid kasutamata. Nii on teada, kuidas Winston Churchill kasutas näiteks „vale“ asemel väljendit „terminoloogiline ebatäpsus“.

Isegi riikides, kus on olemas parlamendi eetikakoodeksid, mis keelekasutusele viitavad, on spiikril võimalik parlamendiliikmeid korrale kutsuda vaid ütluste pärast, mis on tehtud parlamendi istungite saalis. Eetikakoodeksid tegelevad eelkõige professionaalse käitumise reeglitega ja jätavad väljaspool parlamenti tegutsemiseks vabamad käed, kuigi on selge, et rahvasaadik on rahvasaadik 24 tundi seitse päeva nädalas kogu ajaperioodi, milleks ta on valitud.
Inimesed osutuvad parlamenti valituks erinevatel põhjustel: mõni valitakse märkimisväärsete teadmiste eest, mõni silmapaistva sportliku soorituse eest ja mõni värvikate esinemiste eest teleekraanil. Ometi on paradoksaalne, et nii pea, kui see inimene osutub valituks, eeldatakse rahvasaadikult suuremaid teadmisi, kõrgemaid eetilisi standardeid ja paremat käitumist, kui tavapäraselt kodanikult. Kuigi tõenäoliselt ootavad ärritava keelekasutusega saadiku valijad temalt just selle sama joone jätkamist, mille pärast ta parlamenti valiti.

Jättes eetikakoodeksi hetkeks kõrvale tuleb siiski märkida, et olenemata sellest, kas sa oled Riigikogu liige, koristaja või ehitaja, kehtib kõigile Eesti Vabariigi põhiseadus, mis ütleb, et rahvusliku, rassilise, usulise ja poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on keelatud ning kellegi head nime ei tohi teotada. Sellest peaks lähtuma ka mistahes sõnakasutuses.

Uuringud ütlevad, et sõnadest saame me vaid 8% informatsioonist, ülejäänu tuleb juurde muust kontekstist, sealhulgas sõltub palju ka sõnumi vastuvõtjast. Ei ole ilus kedagi solvata, aga ehk ei pruugi teisalt kõike alati nii tõsiselt võtta? Eesti Mittetulundusühingute ümarlaua esinduskogu on koostanud hea kodaniku eetikakoodeksi, mille kohaselt on hea kodanik aus, lahke, sõbralik ja peab lugu heast naljast. Miks mitte heade kodanikena sellest põhimõttest teineteisega suhtlusel lähtuda?

(Avaldatud ajalehes “Kultuuri Keskus”, oktoobris 2012)

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *