Korruptsioonist (Siim Kallase kõne 2009.a. jaanuaris)

[Korrastasin eile oma dokumente ja leidsin nende hulgast kaks isa (Siim Kallase) kõnet – üks poliitikast ja õiglasest kohtupidamisest, mille ta pidas kohtunike üldkogul vist 2009.aastal ja teine korruptsioonist, mille esitas ajakirjanduseetika konverentsil 2009.a. jaanuaris. Kuna nii mõnigi mõte eriti viimasest kõnest on hetkel lahvatanud rahastamisskandaalide valguses aktuaalne, siis palusin luba see kõne uuesti avaldada (esitamise järgselt avaldas selle minu mäletamist mööda ka Postimees). Eriti kirjutaksin alla lõigule: ” Ühiskond on tervik. Kui ühiskond tahab mingit probleemi lahendada, on see kogu ühiskonna asi. See on eelkõige rahvusliku eliidi asi. Eliit on märksa laiem mõiste kui ainult poliitiline eliit. Suur vastutus on ka kohtunikel, äritegelastel, ja muidugi ajakirjanikel.

Aga lugege parem tervet teksti ise.]Korruptsioon on tõesti hull asi. Selle hävitavast mõjust ühiskonnale on palju räägitud ja kirjutatud. Sellele võiks veelgi pühendada tunde ja see kõik on ka üksjagu põnev.

Kõigepealt tuleb silme ette poliitiline korruptsioon, sealhulgas korruptsioon omavalitsustes. See on riigi toimimise seisukohalt kõige kahjulikumate, mõnikord lausa hävitavate tagajärgedega. Poliitilise korruptsiooni juhtumid on enamasti laialt teada ja suure avalikkuse tähelepanu all. Aga see pole ühiskonnas üksi.

Kui keegi võtab altkäemaksu, siis keegi ju ka annab seda. Tõsine küsimus on, kuidas on olukord korruptsiooniga eramajanduses. Kas seal on korruptsioon erijuhtum või hoopis ärikultuuri osa? Eestis vallandati ühest suurest pangast mõni aeg tagasi töötaja, kes võttis mööbli hankijatelt altkäemaksu. Mis see on, kui pangajuhid annavad soodustingimustel laenu firmadele, mis hiljem osutuvad nende endi omanduses olevaks? Seda on Eesti pankades palju laiemalt praktiseeritud, kui sellest räägitakse.
Juhtub, et firma töötaja, kes vastutab teenuste ostmise eest väljast, osutub hiljem teenust pakkuva firma omanikuks.

Kartellikokkulepped? Kindlasti korruptiivse maiguga.
Võin tuua hulga näiteid korruptsioonijuhtumitest erasektoris erinevates Euroopa riikides. Erasektori korruptsioonist räägitakse vähe, sest firmad eelistavad oma asjad vaikselt ära korraldada.

Õiguskaitseasutustes avastatakse korruptsioonijuhtumeid, nii Eestis kui ka mujal. Alles see oli, kui Eestis tabati altkäemaksuvõtmiselt suur rühm liikluspolitseinikke.

Võiks arvata, et kultuuri- ja teadusevallas tegutsevad eetilisemad inimesed kui mujal. Võib-olla. Aga võib-olla ka mitte. Kultuuris ja teaduses liiguvad samuti hiigeltellimused, nii valitsustelt kui ka erasektorilt. Pole harvad juhused, kui mängu pannakse kõik võtted nende tellimuste saamiseks, nii altkäemaksud kui ka poliitiline ning ajakirjanduslik mõjutamine. Kultuuris on veel üks spetsiifiline valdkond, mida võib korruptiivse kultuuriga seotuks pidada. See on favoritism, soosiklus. Mis pole mitte midagi muud, kui onupojapoliitika. Ja see on üks korruptsiooni osa. Eksisteerivad teatud klikid, mis koosnevad looviisikutest ja kriitikutest. Need klikid loovad väga kavalaid ja sageli ebaeetilisi võtteid kasutades keskkonna, kus heaks kiidetakse (mis tähendab – tellitakse) ainult ühe kildkonna töid. Igasugused võõrad tõrjutakse. See on suletus, kus ebaõiglane eelistamine on kerge tekkima.

Korruptsioon pole võõras ka ajakirjanduses. Teatud ajakirjanduse müüdavus ajaloos näiteks USAs on andnud ainest lugematutele kirjutistele ja ka filmidele. Ilmselt oli põhjust.

Ajakirjandust kasutatakse mõni kord erasektoris konkurentide kahjustamiseks. Selle kohta on kahtlusi esitatud ka Eestis.
Peeglisse vaatamine on alati kasulik, mõnikord meeldiv, mõnikord mitte.

Kelle asi on võitlus korruptsiooniga? Kelle mure see peaks olema?
Kõigepealt tulevad meelde loomulikult õiguskaitseasutused.
Altkäemaksu andmine ja võtmine on Euroopas valdavalt kriminaalkuritegu. Samas on kogu Euroopas väga vähe korruptsioonis süüdimõistvaid kohtuotsuseid. Põhjuseid on palju. Korruptsioonist kui kuriteost ei jää väga nähtavat jälge. Kusagil pole laipa vägivaldse surma tunnustega, pole sissemurdmise jälgedega uksi ega aknaid. Peaaegu pole otseseid tõendeid. Korruptsiooni kui kuriteo viimine süüdimõistva kohtuotsuseni on üliraske. Samas on üldlevinud arusaam, et korruptsioon on olemas ja levinum, kui seda näeb õiguskaitseorganite tööst. Tahtmata korruptsiooni ka üle müstifitseerida ja paranoiasse libiseda, arvan siiski, et vastuolu korruptsioonis süüdimõistvate kohtuotsuste vähesuse ja ühiskonnas eksisteeriva kujutluse, et korruptsioon on olemas ja sellega on vaja võidelda, vahel on probleem, mida ei saa lahendada, lootes ainult õiguskaitseasutuste tööle.

Eestis kasutatav mõiste JOKK – juriidiliselt on kõik korrektne sobib suurepäraselt n.ö formaalse õiguskaitse probleemide iseloomustamiseks. See on juhus, kus kohus on jäetud üksinda. Kui kohus on ainuke, kes peab suutma korruptsiooni tõrjuda, siis jääb seda päris kindlasti väheks.

Mida on vaja seadusandlikult ja korralduslikult teha korruptsiooni tõrjumiseks?

Lihtsustada reegleid.
Vähendada igasuguste lubade ja litsentside arvu.
Vähendada maksusoodustusi.
Vähendada riigi osalust majanduses.
Müüa ülearused riigi- ja omavalitsusmaad erakätesse.
Allutada teenused turumajandusele.
Karmilt valvata ausa konkurentsi reeglitest kinnipidamise üle.

Ühiskond on tervik. Kui ühiskond tahab mingit probleemi lahendada, on see kogu ühiskonna asi. See on eelkõige rahvusliku eliidi asi. Eliit on märksa laiem mõiste kui ainult poliitiline eliit. Suur vastutus on ka kohtunikel, äritegelastel, ja muidugi ajakirjanikel.

Kui tahame teha Eesti tõeliselt korruptsioonivabaks, siis on see kogu ühiskondliku eliidi asi. Vastutust ja ülesandeid tuleb jagada ja ka saavutused kuuluvad seejärel kõigile, mitte ainult õiguskaitseasutustele või seadusandjale.

Oluline on rõhutada, et korruptsioonivaba ühiskond ei saa vältida korruptsiooni juhtumite esilekerkimist. Kui ühiskonnas pika aja jooksul ei avastata ühtki korruptsioonijuhtu, on see pigem kahtlane. Halbu asju täielikult vältida pole võimalik. Küsimus on, kas halvad asjad on süsteemsete puuduste tagajärg või raskesti välditav erijuhus, ja kuidas halbade asjadega ümber käiakse, kuidas neid menetletakse.

Selleks, et vältida korruptiivse kultuuri tekkimist ühiskonnas, on vaja teatud hoiakuid, veendumusi, väärtusi, käitumisreegleid, mis ümbritsevad rahvuslikku eliiti. Nimetame seda ühiskonna eetikaväljaks.
Mis on eetikavälja elemendid?

Kõige tähtsam on rahvusliku eliidi isiklik usaldusväärsus. See puudutab lisaks poliitikutele ka kõiki teisi rahvusliku eliidi osi. Kuidas seda saavutatakse ja kuidas seda mõõdetakse?

Kõige tähtsam on, et õigele ja vastutavale kohale riigiametis, ajakirjanduses, äris ja mujal satuksid eetilised inimesed. Korralik inimene ei viska oma prahti metsa alla. Korralik inimene ei anna järele korruptiivsetele ahvatlustele. Ta lihtsalt ei tee seda, sest tal on sellised veendumused ja teda on selliselt kasvatatud. Veendumused ja väärtused kujundatakse ühiskonnas, ühiskonna eetilise välja poolt.

Usaldusväärsuse eeldus on eliidi avatus, transparentsus. See ei tohi tähendada nuhkimist, nõiajahti. Avatus peab lugu eraelu puutumatusest ja varjatusest, samuti ei tähenda avatus töörahu puudumist. Küll aga tähendab see kahte asja. Esiteks teatud avatust avaliku elu tegelaste majanduslike huvide, varandusliku tausta asjus, sissetulekute allikate asjus, teiseks vabatahtlikku nõustumist teatud käitumisreeglitega, käitumiskoodeksitega, mis on heaks kiidetud erineval viisil, aga avalikult teada, ja mille täitmist ka jälgitakse.

Mõlema põhimõtte järgimine tähendab huvide konflikti vältimist ühiskonnale ja avalikkusele oluliste otsuste kujundamisel ja langetamisel.

Eestis on kõigi tasemete poliitikute majanduslike huvide avalikustamine päris ulatuslik. Ka on Eestis väga hea praktika, kuidas neid huvisid avalikustatakse ja kuidas neid ka jälgitakse (korruptsiooni vastase võitluse komisjon). Euroopa Parlamendis on arutletud küsimuse üle, kas valitud rahvaesindajatel peaks olema mingi käitumiskoodeks. Valdavaks on kujunenud teravalt eitav hoiak sellise ettepaneku suhtes. Vaatamata sellele arvan ma (ettevaatlikult, tahtmata täidesaatva asutuse volitustest üle astuda), et ka valitud rahvaesindajate poolt teatud käitumisnormide, eetikakoodeksi väljatöötamine ja järgimine oleks abiks teatud probleemide vältimisel.

Üks küsimus, mis võiks sellistes koodeksites kajastamist leida, on tasakaal igasuguste huvide esindamise ja kõrgemate eesmärkide vahel.
Euroopa Komisjoni liige kinnitab kohtu ees antud vandega, et oma ametis ei esinda ta mitte liikmesriigi huve, vaid juhindub kõrgemast eesmärgist – kaitsta ja arendada Euroopa Liitu.

Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 61 ütleb, et Riigikogu liige annab enne oma kohustuste täitmisele asumist ametivande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. Vande annavad ka valitsuse liikmed.
“Asudes täitma Vabariigi Valitsuse liikme kohustusi, olen teadlik, et kannan selles ametis vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees. Tõotan pühalikult jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele.”
Mõlemad vanded kohustavad jääma ustavaks põhiseaduslikule korrale.

Võrreldes Euroopa Komisjoni liikme vandega on siin üks nüansiline erinevus.
Mida peab parlamendiliige või kohaliku omavalitsuse tegelane oma peamiseks ülesandeks – kas juhinduda riigi või omavalitsuse kui terviku arendamise vajadusest, või esindada kellegi huve? Tööstuse, põllumajanduse, mingi ettevõtte, mingi piirkonna, huve? Kui poliitikategelane peab oma peamiseks ülesandeks kellegi huvide esindamist, on kahtlus huvide konflikti olemasolus kerge tekkima.

Eesti äritegelastel on ettekujutus headest äritavadest. Eesti Kaubandus-Tööstuskoja kodulehel on loetelu (koos veebiaadressidega) 75 eetikakoodeksist. See on hea märk, et sellised koodeksid on olemas. See on asjaolu, mis näitab vastavate ettevõtete ja organisatsioonide kohustumust järgida häid käitumistavasid. Aga see on alles esimene, kahtlemata väga oluline samm. Edasi tuleb neid koodekseid ka menetleda. Nende täitmist tuleb jälgida, reeglite rikkumisele ja rikkujale hinnang anda. Samuti on tihti vajalik hinnata vaidlusaluseid samme ja otsustusi. Kui praktikas ei ole pika aja jooksul menetletud ühtki koodeksi reeglitest kõrvalekaldumise juhtu, on küsimus, kas koodeksi kui juhise vabatahtlikult heaks kiitnud inimesed on seda ka tõsimeeles teinud. Aga koodeksite järgimise jälgimine pole lihtne küsimus. See nõuab palju tööd.

Sellega seoses on mul üks ettepanek. Mõni kodanikuühendus (või ka mitu ühendust) võiks korraldada näiteks üle-eestilise eetikapäeva, kus mitte ei räägitaks üldistest kõrgetest põhimõtetest, vaid analüüsitaks eetikareeglite järgimise praktikat. Reeglid, nende tõlgendamine, nende järgimise jälgimine, konkreetsete vaidlusaluste juhtumite analüüsimine – korraldasime sellise eetikapäeva Euroopa Komisjonis, inimeste huvi oli väga suur. Saime palju positiivset vastukaja ja kavatseme eetikapäeva kindlasti korrata.

Ajakirjandus ja korruptsioon on tänase arutelu teema ja see on mõistagi laiem kui ainult korruptsiooni vältimine ajakirjanduses endas. Ajakirjandusel on mõistagi väga tähtis korruptiivse kultuuri vastu võitlemisel. Aga selle eeldus on, et oma tuba on korras.
Huvitava tähelepaneku teeb Christopher Myers, endine Briti suursaadik USAs oma raamatus “DC Confidential”. Raamat ise tekitas Ühendkuningriigis palju kära ja vaidlusi. Muuhulgas võrdleb ta briti ja USA ajakirjandust ja teeb järelduse, et Ameerika ajakirjanikud loevad ennast ühiskonna otsustajate ja kaasvastutajate hulka kuuluvaks, samal ajal kui briti kolleegid peavad ennast vastutusest vabaks ja ka kõrvaletõrjutuks. Vastavalt erinevad ka nende tööstiilid. Kuidas määratleb ennast Eesti ajakirjanikkond? Võin küll öelda oma arvamuse, et olenemata ajakirjanike endi suhtumisest on ajakirjandus täna oluline ühiskondliku arengu mõjutaja, kuulub rahvuslikku (ühiskondlikku) eliiti ja jagab vastutust ühiskonna käekäigu eest.

Huvitava, võiks isegi öelda – üllatava järelduse tegid uurijad, kes uurisid hinnanguid korruptsiooni vastu võitlemisele Euroopa Liidu liikmesriikides. Selgub, et ajakirjanduse maine on erakordselt madal. See oli hoopis madalam, kui politsei maine. EL kodanikest usaldab politseid keskmiselt 30%, ajakirjandust vaid 9%. Eestis olid vastavad arvud 35% ja 12%.
Mis võiks olla põhjus? Näen kahte võimalikku seletust. Üks on muidugi kahtlus, et ajakirjandus on müüdav, et ajakirjanikud ja ajakirjanduse omanikud pole eetiline rahvas.

Teine põhjus võib olla objektiivsemat laadi. See on seotud juba mainitud tõsiasjaga, et korruptsioonijuhtumite käsitlemine on keeruline asi. Ajakirjandus esitab kahtluse, et mingi tehingu puhul on tegemist korruptsiooniga. Paljud kahtlused osutuvad põhjendamatuks. Nii mõnigi kord liialdavad ajakirjandusväljaanded kahtluste tekitamisega. Kahtlusi toodetakse sageli liiga kergekäeliselt. Aga osa kahtlusi on kindlasti põhjendatud ja enamgi veel – küllalt laiad ringkonnad on igasugusele mitteformaalsele teabele toetudes veendunud, et kahtlusteks on tõesti põhjust. Korruptsiooni kahtlustel ja nende esitamisel ajakirjanduses on oma kindel koht. Aga see on ka väga vastuoluline tegevus.

Kui kahtlus on, siis peab sellest ka rääkima. Aga kuidas tagada, et kahtlus ei läheks üle nõiajahiks? Selle kohta on mul hulgaliselt näiteid. Nõiajahi peale on avalikkuses kindel tellimus. Samas on nõiajaht tõelise avatuse salakaval vaenlane. Kuidas tagada, et tasakaal põhjendamatute ja põhjendatud kahtluste vahel ei kalduks nii palju põhjendamatute kahtluste kasuks, et see viib alla ka meedia usaldusväärsuse?

Kuidas tagada õige tasakaal erinevate kahtlustuste vahel? Sageli näib, et ühed (näiteks ametnikud ja poliitikud) on alati põhjendatud kahtluse objektid, mõned teised elukutsed aga peaaegu mitte kunagi. Selle kohta on mul mõned iseloomustavad näited.

17.10.2007 ilmus ajalehes “Postimees” artikkel “Vaimueliit leiab, et poliitik on rahva ees süüdi juba kahtluse tekkides”. Seal öeldu on kõhedust tekitav. Andke mulle 101 paberilehte ja pool päeva aega, ja ma tekitan 101 kahtlust Riigikogu liikmete kohta!

“Eesti Päevalehes” ilmus 27. septembril kaks lugu. Üks nõudis valitsusametniku hukkamist seoses ilmsiks tulnud huvide konfliktiga, teises mõistis peatoimetaja juba ette õigeks toimetuse töötaja, kelle suhtes esitasid USA õiguskaitseasutused kahtluse pettuses osalemises. Samal päeval kaks lugu, samas lehes.

Mis saab esitatud kahtlustest edasi? Kui on tegemist erasektoriga, vallandatakse inimesed, likvideeritakse tagajärjed, aga see kõik toimub vaikimisseina taga. Keegi pole huvitatud avalikustamisest. Ja see jääbki nii. Kui on tegemist korruptsioonikahtlusega riigi- või omavalitsusasutuses, siis seisab ees keeruline kohtuasi. Ülikeeruline, mis sageli lõpeb ilma süüdimõistva lahendita. Loomulikult kahjustab see õiguskaitseasutuste mainet, aga kannatada saab ka ajakirjanduse usaldusväärsus.

Veel üks asi, mis on korruptsioonivastase võitluse ja ühiskonna, eriti aga ajakirjanduse eetilise välja jaoks oluline. See on võitlus valega. On otse uskumatu, kui elujõuline on vale väljendusvabaduse ja vaba ajakirjanduse tingimustes. Kui nõukogude ajal tootis valet riiklik propagandaaparaat, oli see juba algselt mõtlevate inimeste jaoks kahtlane. Seda valet sunniti peale riigi jõuga. Vabas ühiskonnas on vale uskumine vabatahtlik. Ja kui hulk rahvast on vabatahtlikult hakanud mingit valet uskuma, on hullupööra raske seda valet kummutada.

Eesti Ajakirjanduseetika koodeks sõnastab punktis 1.4, et ajakirjanik vastutab oma sõnade ja loomingu eest. Ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon. Ja punktis 3.5: Toimetus kontrollib, eelkőige kriitilise materjali korral, informatsiooni tőesust ja allikate usaldusväärsust. Ka juhul kui avaldatava/edastatava materjali autoriks ei ole toimetuse töötaja, kontrollib toimetus oluliste faktide tőesust.

Tegelikkuses teab iga avaliku elu tegelane, et tema kohta kirjutatud valega on praktiliselt võimatu võidelda. Iga avalike suhete spetsialist ütleb teile – kui hakkate ise valet ümber lükkama, ajakirjandus asub kohe ringkaitsesse ega võta valet omaks, vaid ainult võimendab seda. Vale ümberlükkamine ajakirjanduses jääb aga märkamatuks. Vale on magus ja usutav, tõde ebahuvitav ja ebausutav. Vale on erutavate vandenõuteooriate vältimatu koostisosa.

Muidugi, avaliku elu tegelasel peavad olema kõvad närvid. Aga kultuuritegelased?
Juhan Viiding on kirjutanud:
Terava keelega mees,
Ära sa sisse lõika,
Haav võib selline tulla,
et ükski rohi ei mõika.

Pole õieti muud rohtu, kui juhinduda tõeliselt ajakirjanduseetika koodeksist, võtta omaks sellesse kirjutatud eetika ja vältida valet enne selle ilmumist ajakirjandusväljaande veergudel või elektroonilises meedias.
Ajakirjandusel on ka suur roll ühiskonnas eksisteerivate korralduslike ja seadusandlike muutuste toetamisel, mis vähendaksid korruptsiooni võimalusi. Sellest oli eespool juttu.

Küsime nüüd ülalöeldu valguses – kuidas paistab Eesti rahvusvahelisel eetikamaastikul. Peab ütlema, et kaugeltki mitte väga halb.
Kui vaadelda erinevaid võrdlusandmeid, siis näeme, et Euroopa Liit ega ka Eesti ole maailma kõige korrumpeerunumad piirkonnad.

Euroopas on olemas riigid, milles puudub korruptiivne kultuur ja riigid, kus selle olemasolu on märgatav. Mõnes Euroopa riigis on liikluspolitseinikule altkäemaksu pakkumine selge enesetapp, mõnes teises riigis suhtutakse sellesse, ütleme, mõistvalt. Korruptiivse kultuuri olemasolu või selle puudumine määrab tegelikult ühiskonna võimekuse korruptsiooni tõrjuda. Väidan (teen seda ettevaatlikult, pigem oletan), et Eestis puudub korruptiivne kultuur. Mis lubab seda väita?
Euroopa Liidu korruptsiooniuuringu kohta tehtud kokkuvõte viitab “võimalikule korruptsioonivabale kultuurile, mis on Eesti korruptsioonivastase võitluse eelis mitmete Kesk-ja Ida-Euroopa riikide ees”.

Muidugi võib olla ka teistsuguseid arvamusi. Neid, nagu ka minu oletust, tuleb hoolikalt kontrollida. Siiski, võrreldes oma pädevuse piires olukorda erinevates EL liikmesriikides, julgen ma olukorda Eestis mitte kõige halvemas valguses näha. On olemas küsitlused, on olemas Transparency Internationali ja OECD võrdlusandmed.

Korruptsiooni kirjeldamiseks ja erinevate riikide võrdlemiseks on kõige autoriteetsem Transparency Internationali korruptsiooni tajumise (kujutlemise) indeks. Mainitud organisatsioon teeb palju ja tõsist tööd, et muuta see nimekiri võimalikult usaldusväärseks. Aga muidugi on korruptsiooni tajumise mõõtmine natuke teine asi kui korruptsioon näiteks kohtuasjade arvuna mõõdetuna.

Samal ajal kui põhjamaade elanikkond ei taju peaaegu korruptsiooni olemasolu ühiskonnas, näitavad sama TI eriuurimused, et ka seal on korruptsioonist kahjustatud alasid, näiteks tervishoid.

Saksamaa avalik arvamus ei kannata välja kujutlust, et Euroopa kõige korrumpeerunum tipp-poliitik ei pesitse mitte Rumeenias, vaid selleks on hoopis nende endine valitsusjuht. Niisiis – fakt on, aga kujutlust pole.
Eesti (TI indeksis nr. 27)on korruptsiooni tajumise, kujutlemise indeksit aluseks võttes väga erinevate riikide naabruses. Soome (TI indeksis nr.5) ja Rootsi (TI indeksis nr. 1)on ühed kõige vähem korrumpeerunud riigid, Venemaa üks kõige korrumpeerunumaid (TI indeks nr.147). Läti positsioon pole ka mitte kõige parem (nr.52). Oleme erinevate asjaajamiskultuuride kokkupõrke-, lõikumise, mõjupunktis. Meist eespool on 12 EL riiki, s.h. Sloveenia, tagapool 14 riiki.

Teine oluline rahvusvaheline keskus, kes tegeleb palju korruptsiooni küsimustega, on OECD. Nendel ei ole mingit riike võrdlevat tabelit, aga nad teevad ülevaateid erinevate maade olukorra kohta. Hinnang selles ülevaates on väga oluline ja leiab kasutamist ka TI indeksi koostamisel.

Nii mõnigi kord on mitmesugustes kooslustes arutatud küsimust – mis võiks olla Eesti positiivne algatus Euroopa Liidus. Meil pole ju ainult Venemaa sõimamine, millega rahvusvaheliselt silma paista. Eesti võiks endale eesmärgiks seada tõusta korruptsiooni tajumise (kujutlemise) indeksis maailma ja Euroopa Liidu tippu. Kas see on väga hullumeelne mõte? Arvan, et ei ole. Esiteks vajab Eesti positiivseid asju, millega silma paista, teiseks on eeldused sellise eesmärgi nimel töötamiseks olemas. Pealegi ei ole küsimus nimetamisväärsetest eelarverahadest.

Kokkuvõtteks. Selleks, et korruptsioonist jagu saada ja kõikides rahvusvahelistes, aga eriti TI indeksis võimalikult kõrgele kohale tõusta, peab tõrjuma korruptiivse kultuuri, mitte laskma tal tekkida, ja kus ta siiski esineb, tuleb see likvideerida. Selleks on vaja ühiskonna ja eriti tema eliidi ühiseid jõupingutusi. Tuleb luua eetiline väli, mis väldiks korruptiivsete ahvatluste tekkimise.

Selleks on vaja avalikkust, otsustajate ja mõjutajate majanduslike huvide avalikustamist, käitumiskoodeksitest juhindumist, nende koodeksite muutmist töövahendiks asjade korraldamisel ja otsuste tegemisel.

One response to “Korruptsioonist (Siim Kallase kõne 2009.a. jaanuaris)

  1. See on selline idealistlik lähenemine. Mälu järgi oli see eesti päritolu Kanada mäluteadlane Tulving, kes viitas et tegemist on inimloomusele omase käitumisega, mida võib piirata, kuid mida pole võimalik võita.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *