Riigikogu eetikakoodeksit on vaja

“Ära unusta, et sa oled advokaat 24 tundi seitse päeva nädalas“. Need olid esimesed õpetussõnad, mis vanem kolleeg mulle andis, kui advokaadieksami olin sooritanud. Põhimõtteliselt oleks sellega kogu õpetus võinud piirdudagi, aga lisaks oli advokatuuris olemas ka eetikakoodeks, mis andis suuniseid erinevate olukordade lahendamise kohta. Eriti uutele tulijatele ja noortele advokaatidele oli eetikakoodeksist palju abi. Leian, et riigikogu eetikakoodeksit on vaja.

Võib väita, et ebaeetilist inimest ei muuda ükski eetikakoodeks eetiliseks. Tõsi ta on, et inimeste eetilised standardid on erinevad. Tegevus, mis ühele tundub enesestmõistetavalt eetiliselt lubamatu, ei pruugi teisel silmapilgutustki teenida. Aga just sellepärast oleks vaja mingid suunised paika panna, et kogemata ja teadmatusest rikkujaid oleks vähem. Kindlasti aitaks see ära hoida pisieksimusi, mille pärast riigikogu maine kahjustada saab.

Arvestades viimasel ajal meedias kajastust leidnud mõjuvõimuga kauplemise juhtumeid, mis juriidiliselt on paljuski vaieldavad, sisustaks eetikakoodeks ka seda väga laia juriidilist konstruktsiooni. Seega võiks eetikakoodeks sedastada, kuidas huvigruppidega suhtlemine korraldatud peaks olema. Kas saadik võib käia lõunal ärimehe kulul, kel on menetletava eelnõuga seonduvad huvid? Mida teha siis, kui saadikul endal on osalus äriühingus, kes tegeleb menetletava seaduse reguleerimisalas? Kas riigikogu liige peaks komisjonis teistele liikmetele teada andma oma seotusest reguleeritava valdkonnaga? Kuidas talitada, kui sa põhjaliku eeltöö tulemusena oled toetamas seisukohta, mis langeb kokku mõne huvigrupi seisukohaga? Kartus teadmatuses tehtud eksimuste ees võib viia selleni, et parlamendisaadikud lõpetavad huviliste ja huvigruppidega suhtlemise sootuks, see aga kaugendab riigikogu rahvast ning kindlasti ei ole resultaadiks parimad võimalikud seadusandlikud lahendused, sest oma huvide esindamine on demokraatia lahutamatu osa.

Eetikakoodeks võiks selgemaks kirjutada paljusid segaseid valdkondi. Näiteks võiks paika panna ka suhted kolleegidega. Mind isiklikult väga häirib lugupidamatus, millega sageli koheldakse riigikogu kõnepuldis esinejat. Inimene on ettekandega vaeva näinud, esitab oma valijate muresid, aga teda ei kuulata. Pidev jutuvada häirib neid, keda kõnepuldis esitatu huvitab. Loomulikult on olulised parlamendisaadikute omavahelised kõnelused ja pole minagi jutustamise patust päris puhas, aga see ei ole ilus ning võiks kokku leppida, et vestlusi peetakse väljaspool suurt saali või vaheajal, mil keegi ei esine. Samuti võiks eetikakoodeks anda juhiseid suhtluses täitevvõimu ja ametnikega. Nii mõnegi täitevvõimu esindaja huviks on riigikogu kummitempli staatus. Uutele tulijatele on lihtne öelda, et asjad käivad nii ja nii on alati tehtud. Aga kas ikka on ja kellele see kasulik on? Eetikakoodeksiga saaks ära hoida või vähemalt vähendada manipuleerimist täitevvõimu ametnike poolt. Loomulikult ei ole siintoodud loetelu ammendav.

Küsimus sanktsioonide kohta vajab läbimõtlemist, aga usun et väga suures osas on selgete reeglite kehtestamisel preventiivne mõju. Tuues taas näite advokatuurist, siis eetikakoodeksi rikkumismenetluste käik toodi ära kõigi poolt huviga loetavates advokatuuri aastaraamatutes ja sellisesse häbiposti ei soovinud keegi sattuda. Riigikogu puhul toimib samalaadselt avalikkuse kõrgendatud huvi. Sellega ei taha ma öelda, et kontrollmehhanisme ja karistusi ei ole ette näha vaja, küll aga seda, et regulatsioonil ei tohiks olla mitte karistamise, vaid rikkumiste vältimise eesmärk.

Kuivõrd parlament on riigis kõrgeim poliitiline esinduskogu, siis võiks riigikogu eetikakoodeks olema juhindiks kõigile poliitikas tegevatele, ka näiteks kohaliku omavalitsuse tasandil. See aitaks kasvatada uut poliitilist kultuuri, mida võetaks eeskujuks poliitikasse sisenemisel juba varasemates staadiumites.

***
Aga et mitte jääda paljasõnaliseks, olen valmis eetikakoodeksi projekti koostamisel kaasa lööma ja kui muid vabatahtlikke ei leidu, siis isegi esimese projekti aruteludeks välja töötama.

11 responses to “Riigikogu eetikakoodeksit on vaja

  1. Tänan varasemate vastuste eest! Üks küsimus: Kui oleks juba aeg ja meil “Eetikakoodeks” jõus, kas justiitsminister peaks võtma poliitilise vastutuse ja tagasi astuma? Kui kahtlusevari langeb tema tõttu prokuratuurile ja kogu Eesti õigussüsteemile? Kas tõesti on JOKK ainuke poliitiku mõõdupuu Eestis (loe: kui kohtus süüdi ei mõisteta)? Samas pole põhjust arvata, et Just. min. viiakse kohtusse ilma vettpidavate tõenditeta – vastus süütuse presumptsioonile. Juristid aga teavad, et presumptsioonist tulenevalt jääb hulk kurjategijaid karistamata, kuna säästetakse süütuid. Mida “Koodeks” sellest arvaks?

    • Üldiselt kehtib põhimõte, et neid olukordi, mida reguleerib seadus, eetikakoodeks ei reguleeri. Teiseks hoitakse igal pool (välja arvatud Leedu) eraldi eetikakoodeks parlamendi liikmele, valitsuse liikmele ja ametnikule. Sest seadusandliku või täidesaatva võimu juures on eetilised dilemmad erinevad. Mis puudutab süütuse presumptsiooni, siis ma olen ka sellest kunagi ammu oma blogis kirjutanud. Ühest küljest on minister nagu iga teinegi kodanik, kelle suhtes kehtib süütuse presumptsioon ja keda ei saa käsitleda süüdiolevana enne, kui tema kohta on jõustunud kohtuotsus. Teisalt peab minister ilmselt igal ajahetkel seadma esikohale oma haldusala (ja seeläbi riigi) huvid, seega kui tema ametispüsimine hakkab pärssima tema haldusala tööd ja arengut, siis peaks ilmselt tagasi astuma.

      • Olen täiesti nõus, et valitsuse puhul peaks eetikanõuded olema kõrgemad, kuna valitsus esindab riiki ka välissuhetes. Üksiku parlamendiliikme eetiliste dilemmade ebasobiv lahendamine ei mõjuta otseselt kogu riigi kuvandit, sh ka rahva silmis. Valitsus teostab võimu seadusandliku võimu antud volituste piires ja ei tohi vähemalt sellest kõrvale kalduda. Võimu tuleb teostada õigusriigi ja hea halduse tavadega kooskõlas. Hea halduse puhul pole kombeks, et kits on kärneriks, st justiitsministri valitsemisalasse kuuluv prokuratuur, mis juhib kriminaalasjade kohtueelset menetlust, alluks kriminaalasja lahendamisest huvitatud justiitsministrile. Pisut arusaamatuks jääb viide süütuse presumtsiooni allika kohta käesolevas blogis, kuid ka Riigikohus kasutab viitamist varasematele lahenditele – seega täiesti mõistetav.:) Süütuse presumtsioon ja eetika on aga täiesti erinevatest kategooriatest! Kedagi ei tohi süüdi mõista tõendite puudumisel kriminaalasjas (presumpts: käsitleda süüdiolevana), kuid ebaeetiline (loe: mitte kooskõlas poliitilise vastutusega) võib isiku käitumine olla ka karistusseadustikus sätestamata juhtudel. Viitan siinkohal Teie viimasele lausele, millega tuleb kahtlemata nõustuda… Mõistan, et erakonna telgitagused ei ole alati kõige “puhtamad kohad” ja teisi inimesi ei saa jõuga eetilisteks sundida.

  2. Lugedes vastukaja Teie hakatusele, siis jääb mulje, et “vanad olijad” on skeptilised igasugusele piiride seadmisele!? Oleks kurb, kui südame ja tahtmisega Eesti asja ajavatel inimestel isu lõplikult ära läheks… Mina arvan, et Eesti vajaks hetkel naispeaministrit, sest natuke nurgeliseks ja sampoliitlikuks on läinud meie poliitika;)

    • Paljud tunduvad tõepoolest olevat skeptiliselt meelestatud, aga usun siiski, et kui konkreetsem tekts ees, on sellega ehk kergem edasi liikuda.

      Kas nüüd just naispeaministrit, aga ma olen ise ka viimasel ajal vaadanud, et maskuliinsed võtted kipuvad Eesti asja ummikusse ajama. Olen sel teemal isegi mingeid tähelepanekuid ja märkemid kirja pannud, varsti ehk formuleerin blogispostituseks need.

  3. Sellist eetikakoodeksit vajaksid ilmselt kõik poliitikaga tegelevad inimesed (kuigi osad järgivad südamehäält ka ilma seaduste ja koodeksiteta). Kas annaksite oma blogis arvamuse ka rahaskandaali kohta? Kas kõik on seotud halvasti koostatud seadustega või paistavad juhtumi tagant ka võimuhaiguse kõrvad? Kas “mitteeksiteerivad” tagatoad lämmatavad ka “eestubade” vaba hingamist?

    • See on üks näotu lugu, aga pikemaks kommenteerimiseks kardan, et veel liiga toores. Las need mõtted settivad pisut. Praegu on risk, et iga avaldus kistakse kontekstist välja ja rahulikku arutelu on raske arendada.

  4. Tegelikult mulle väga meeldib, et keegi lisaks probleemi märkamisele ka midagi ära teha püüab. Ma küll ei arva, et üks kirjapandud eetikakoodeks lisaks muudab inimeste väärtushinnaguid, millest me kõik ju nn. eetiliselt käitudes lähtume, kuid vähemalt teeks see neile must-valgel selgeks, et on olemas inimesi, kelle väärtused on teistsugused ja et neid võib olla isegi rohkem kui üks. Jõudu Sulle, Kaja! Aga palun ära võta selle eetikakoodeksiga tegelemise aega oma lapse arvelt! Iga armastuse ja õigete põhimõtetega üles kasvanud laps on rohkem väärt kui riigikogujagu täiskasvanuid ja ega neile kõigile ole vaja järeleaitamist teha!

  5. Kahtlemata väärt idee! Eetikakoodeks kui väärtuste kandja/kommunikatsiooni meedium. Siiski küsimus, mis mulle pähe turgatas: kuidas rikkumiste sanktsioneerimise korral vältida selle eetikakoodeksi enda muutumist poliitilise võitluse tööriistaks? Ehk küsimus sellest, kuidas sel juhul tagada koodeksi rikkumiste aus ja õiglane menetlemine? Kuniks sanktsiooniks jääb naabrite kulmukortsutus või hukkamõistev pilk, seda probleemi ilmselt ei teki.

    • No eks see ole ka eetika teema ju tegelikult – kolleegidega suhtlemine :). Aga ma ei usu, et see muutuks poliitilise võitluse tööriistaks, sest riigikogu maine kahjustumine ei ole kellegi huvides ja paraku mistahes erakonda kuuluva parlamendi liikme ebaeetiline tegu kahjustab kogu parlamendi mainet. See peaks ära hoidma nö valekaebusi.

  6. Kindlasti oleks tore, kui Riigikogu saadikud arvestaksid eetiliste normidega. Aga kas selleks on vaja kirjutatud koodeksit? Probleemi tõstatamine on kindlasti asjakohane.
    Lugupidamisega
    Paavo Paal
    vandeadvokaat

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *