Avaliku sektori rollist majanduses

(teesid Tuulelohe konverentsilt 18.02.2011)

Suures plaanis on neli valikut: avalik sektor kui regulaator, kui koostööpartner, kui konkurent, kes ise kaasa lööb majanduses või kui järelvaataja ja karistaja.

Selge on see, et avalik sektor peab täitma regulaatori rolli, aga siin ei tohiks minna ka liiale ja reguleerida olukordi, mis ei vaja reguleerimist või sätestada kohustusi, mis muudavad ettevõtluse toimimise koormavaks. Kui reguleerimise tagajärjel peavad ettevõtted palkama uusi töötajaid, kes tegeleksid ainult haldusaparaadiga suhtlemisega ja maksta tuleb juristidele, kes ebamõistlikke otsuseid ja regulatsioone kohtus vaidlustaksid, siis ei saa see kuidagi muuta ettevõtte põhitegevust efektiivsemaks ja tema pool toodetavaid tooteid konkurentsivõimelisemaks.

Kui avalik sektor lööb ise majanduses kaasa kui konkurent, siis ei ole see reeglina võrdne konkurents. Mulle väga meeldib Margaret Thatcheri tsitaat, et panna riigile kuuluv ettevõte imiteerima erakapitalil põhinevat ettevõtet, on sama nagu maaliks eeslile triibud seljale ja kujutaks ette, et ta on sebra. Riigile kuuluva ettevõtte otsused ei läbi majanduslikus mõttes sellist kadalippu nagu erakapitalil põhineva ettevõtte otsused. Ettevõtja, kes raha loeb, teeb neid otsuseid tunduvalt kaalutletumalt, kui ettevõte, kes oma otsuste eest pankrotiga vastutama ei pea ja saab alati käe sirutada riigi põhjatusse rahakotti. Riigile kuuluva ettevõtte investeerimisotsused tuginevad pigem selle äraarvamisele, mis võiks poliitiliselt sobida, kui reaalsetele majandus- ja ärivõimalustele. Ja paraku elu on näidanud, et kipub ka regulaator eelistama riigile kuuluvat ettevõtet teiste konkurentide ees ja andma talle konkurentsieeliseid, mida teised ei saa ning avalikkus asub tema poolele. Kui selle tagajärjeks on rahvusliku tšempioni kasvatamine selles valdkonnas, siis tähendab see reeglina teiste konkureerivate ettevõtete lõppu.

Kolmas roll on järelvaataja ehk kupja roll. Arusaadavalt on vaja rikkujad korrale kutsuda, aga siin ei tohiks samuti minna liiale. Liiga sageli on haldusaparaat ettevõtjate suhtes kuri ja soovib iga hinna eest karistada ja vigu leida. Kurja haldusega head riiki ei ehita. Kurja halduse tõttu pettutakse riigis ja loobutakse sootuks.

Siit jõuamegi rollini, mis minu arvates avalikul sektoril peaks majanduses olema. Riik peaks olema ettevõtjale eelkõige kui koostööpartner, kellega saa mõistlikult rääkida ja kellega ei olda alluvussuhetes. Kelle käest saab vajadusel nõu küsida ja kes ei karista iga eksimuse eest, vaid püüab mõista. Kellega ei pea pidevalt vaidlema. Kes saab aru, et temal on ettevõtjat isegi rohkem vaja, kui ettevõtjal riiki.

Seega ma olen lahke ja lugupidava riigi poolt ja kurja halduse vastu.

3 responses to “Avaliku sektori rollist majanduses

  1. Kaja, õige lähenemine! Lõpuks ometi on mõnel poliitikul ka visioon, milline riigiaparaadi töötaja peaks välja nägema.

    Kas oleks ka näiteid riigiasutustest, kus selline idealistlik suhtumine juba toimiks? Keda võtta eeskujuks? Või on tegu utoopiaga?

    Samas tekitab Kaupo kommentaar hämmeldust palgataseme osas. Esiteks, kas oleks võimalik tutvuda selle Enn Veskimägi viidatud uuringuga, mille kohaselt riigitöötaja saab 20% enam palka kui erasektori töötaja? Kui riigiaparaat nõnda hästi makstud on, siis miks ometi on korruptsioon nõnda laialt levinud? Kole on kuulda lugupeetud äriinimeste lugusid sellest, et ilma musta rahata ei ole võimalik riigiga asjuajades kuhugi jõuda. Kuidas oleks võimalik seda välja juurida, või on altkäemaksud “riigiametniku positsiooni sissekodeeritud”? Samuti, kas eksisteerib eeskujulikke riigiasutusi, kus võib 100% kindlusega väita, et ükski ametnik viimase aasta jooksul pistisega kokku puutunud ei ole?

    • Hea näitena võib tuua näiteks Maksuameti, kellel on eelotsuste süsteem, kus on mõeldud selle peale, et suunata jõud aitamisele, mitte karistamisele. Töö hulk on ju sama. Seega usun, et ei ole utoopia, vaid võimalik, kui soovida.

  2. Väga meeldiv esinemine! Saalitäie tumedates pintsakutes meeste keskel isega väga värskendav.
    Arvan, et sellel teemal jäi puudutamata üks huvitav fakt. Enn Veskimägi tõi välja, et Eestis on avaliku sektori keskmine palgatase ca 20 % kõrgem, kui erasektoris. Jürgen Ligi küll täpsustas, et need ei ole üheselt võrreldavad, kuid märgina on see tähelepanuväärne. Teame ju, et Vanas Maailmas on pigem erasektoris palgad kõrgemad ja avalik sektor peibutab muude hüvedega. “Riigitööle” minnakse pea elu lõpuni just stabiilsusgarantiide tõttu ja pikaajalise riigitöö eest pakutavate hüvede tõttu. Kui nüüd Eestis tõesti avaliku sektori palgatase pikemat aega peaks kõrgemal seisma viib see minu arust olukorrani, kus avaliku sektori töötajad “kõrvaldatakse” üldiselt tööjõuturult. Konkurentsi ei teki ja ametnikud ei ole motiveeritud kuidagi positiivselt mõjutama riigi arngut. Samuti pärsib see isiku vastutust tuleviku kujundamisel, mille üle tundis muret Priit Perens. Ei mingit elukestvat õpet ega muret riigi tuleviku pärast vaid ainsaks mureks jääb oma “koha” kinnistumine. Just nii tekib Teie räägitud “kuri kottija”- ametnik. Ja see on tõesti ohtlik!
    Indu ja tarmukust Teile!!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *